Kiitus laituseks

Eelmine nädal algas uudisega Eestile eraldatud autasust liiklusohutuse paranemise eest perioodil 2010-2017. Nädal lõppes liiklejate hinnanguga omistatud kiitusele. 20.06.2020 jääb liiklusohtlikkuse statistikasse eriliselt julmade surmadega.

Miks Eesti sai kiita?

Lühidalt võib öelda, et tänu Euroopa üleüldisele laiskusele liiklusohutuse parandamisel. Kõik riigid on väga kaugel seatud eesmärkidest, meie lihtsalt oleme kõige lähemal, aga ikkagi kaugel. Sellises olukorras ei vääri keegi tunnustamist.

Miks Eesti ei vääri kiitust?

Sest sisuliselt ei ole meil liiklusohutus paranenud. Kuna vaadeldakse peamiselt ühte mõõdikut – hukkunute arvu – siis see sõltub paljuski välistest teguritest nagu majandus (uued autod on ohutumad), aastaaeg, ilm, ja palju muud, mis kombinatsioonis avaldavad mõju inimeste käitumisele ja tee oludele. Meie stardipositsioon oli ka arenenud riikidega võrreldes “parem”. Väga kehvast seisust on areneda lihtsam, kui näiteks Rootsis või Inglismaal, kes on olnud teistest kaugel ees. Autasu väärinuks hoopis Norra, sest nemad on radikaalsete võtetega ka Rootsist ette jõudnud. Oslo ja Helsingi on Euroopas esimesed pealinnad, kus aasta jooksul ei hukkunud mitte ühtegi ohustatud liiklejat.

Meie näiline edu ja erakordne 2017 aasta on pööranud kahel viimasel aastal vähikäiguks ning see jätkub ka tänavu. Kipub olema nii, et järelevalvet suurendatakse siis, kui on juhtunud midagi eriliselt räiget. Kui mitu kuud ei ole midagi sellist toimunud, siis on politseil palju muud tähtsat teha kuni järgmise kahetsuseni. Kõige-kõigem probleem on aga jätkuvalt liikluskeskkond alates üldistest kiiruspiirangutest asulavälistel teedel, kui ka linnades, kus 50+10 on juhi õigus. Raudteed on meil väljaspool seadust olev riik riigis, kellel on alati (ees)õigus tappa.

Juba aastaid tammume stagnatsioonis, sest avariide koguarv, liikluskahjud, avariides osalenud inimeste ja vigastatute koguarvud ei ole kahanenud, pigem on märgata kerget kasvu. Kui süübida veel detailidesse, siis selgub, et ohustatud liiklejate, eriti kaherattaliste liiklejate jaoks on pilt süvenevalt drastiline.

Liiklusohtlikkuse statistika 2010-2019 Allikas: maanteeamet.ee

Viimase osas mängib rolli kaherattaliste sõiduvahendite populaarsuse kasv, nii jalgrataste, elektrirataste (pedelec), kui ka erinevate elektrimootoritega kergsõidukite näol. Koroonaviiruse põhjustatud eriolukord on aga tänavu kaherattaliste populaarsust veelgi järsult suurendanud, ka tagajärjed on kahjuks olemas – jalgratturite osalus avariides saab olema tänavu rekordiline. Kaherattaliste populaarsus on keskkonnale ja meie tervisele väga hea, aga tagajärjed viitavad selgelt probleemile liikluskeskkonnas – see ei vasta ohustatud liiklejate vajadustele. Samal ajal on ametnike asendustegevus Liiklusseadusesse primmide kirjutamise näol jõudnud Riigikogusse. Kas seaduses mõttetute dubleerimistega tegelemine muudab keskkonda ohutumaks?

Kaherattalised liiklejad on meil nagu tõrjutud kahepaiksed, kes ei ole teretulnud ei sõiduteel ega kõnniteel. Kui eriolukorras on arenenud riikides sõiduradu hakatud markeerima rattaradadeks, siis meil on ette näidata vaid olemasoleva bussiraja jagamine jalgratturitele Estonia puiesteel. Tehtud! Küsitava väärtusega aktsioon rahuldab ehk neid kiirrattureid, kes juba varem bussi tuules “illegaalidena” tuiskasid. Kõik ülejäänud hoiavad ikka kõnniteele. Kuigi jalgratturid kipuvad ennast vigastama kukkudes ja erinevate objektidega (mida liiklusruumis ei peaks olema) kokku põrgates, ei saa üle ega ümber faktist – jalgrattureid, nagu ka jalakäijaid tapavad autojuhid.

Kui midagi positiivset esile tuua, siis need arengud kipuvad jääma linnadest ja eelkõige pealinnast väljapoole – maanteedele. Mullu rajati esmakordselt keskpiirdega 1+1 katselõik Rapla maanteel. Kuigi nii see, kui ka mitmed 2+1 teelõigud saavad kasutajatelt kriitikat, siis nendel lõikudel olevad keskpiirded on efektiivsed nii kihutajate ohjeldamisel kui ka kokkupõrgete elimineerimisel. Radade arv ei peaks olema eesmärk omaette, peame eelkõige keskenduma kõigi liiklejate ohutusele. Lisaks keskpiirdele on vajalik kohalikule ja aktiivliiklusele oma koridoride loomine ja ristumiste lahendamine eritasandiliselt.

Liiklusohutuse töö ei ole lõpe kuniks inimestele antakse õigust tapariistu juhtida või nad seda õigust ise võtta saavad. Kuna selles osas on muutused nähtavas tulevikus pigem ebatõenäolised, siis tuleb meil seda tõsisemalt tegeleda Nullvisioonist lähtuvalt füüsilise keskkonnaga ohutusega.

Teeme teed ohutuks kõigi jaoks. Kiidame, kui on põhjust.

Kaanefoto: Postimees