Kaherajalise tee keskpiire – kui ohutus on päriselt ka oluline

Hiljutisel motomatkal läbisin 2600km maanteid Rootsis ja Norras. Varasemate reisidega võrreldes oli näha mitmeid uusi arenguid teede ohutuses. Eriti Norras, aga vähemal määral ka Rootsis on kaherajalistele teedele paigaldatud keskpiirdeid ilma möödasõidu radadeta. Siin pardasalvestis Lillehammeri ja Hamari vahelt, kus pea 20km sellist teed järjest.

Sellise lahenduse kasutamist on peljatud mitmel põhjusel. Esiteks muidugi idee maha müümine teekasutajatele – kuidas nii, et ei olegi võimalik möödasõitu sooritada? Teiseks teehooldega seotud mured, nii talihoolde, kui ka remontidega. Kolmandaks operatiivsõidukite liikumisega seonduv või hädapeatunud sõidukitest mööda pääsemine.

Praktika näitab, et kõigil nendel vana maailma kartustel ei ole alust. Enamus probleeme on ju liikluses põhjustatud ebaühtlasest ja ebavõrdsest liiklusvoost, konfliktidest ja avariidest. Kui tee on ohutu ja avariisid ei juhtu, siis ei ole ka operatiivsõidukil vaja sündmuskohale pääseda. Kui liiklusvoog on ühtlane ja arvestab nii raskeliikluse, kui ka hooldesõidukitega (lumesahk), siis pole mingit probleemi.

Videole jäi ka see, et suhteliselt intensiivse liikluse juures saab teha ka katte taastusremonti, seda ilmselt siis öisel ajal. Video on tehtud kella 10 paiku hommikul, seega tipptunnivälisel ajal!

Kas ohutus on prioriteet või mitte?

Ehk kas meil on nullvisioon või mitte? Kui me hooliksime ohutusest tegelikult ka, siis meie põhimaanteede kaherajalistel lõikudel saaks laupkokkupõrked elimineerida juba täna ilma suurejooneliste 4-rajaliste teede ehitamiseta. Kuid kes teeks selle selgeks poliitikutele, kes vatravad valijatele 4-rajalistest igas ilmakaares?

Sõiduradade arvu suurendamine on esmajoones vajalik läbilaskvuse suurendamiseks, radade arv ohutust ei suurenda, pigem vähendab. Neljarajalised teed on ohutumad pelgalt seetõttu, et neil on sõidusuunad eraldatud ning reeglina ei ole ka mahasõite ja ristmikud on eritasandilised.

Keerukamaks teeb piirde paigaldamise ja seda nii 1+1, 2+1 kui ka 2+2 teede puhul maakasutus ja ohtrad mahasõidud ning ristmikud maanteedel. Skandinaavia teedel on neid oluliselt vähem, sest teedevõrku on arendatud hierarhiliselt, põhimaanteedele ei ole lubatud mahasõite ning maakasutust teenindatakse ainult kohalike teede kaudu. See on oluline osa ohutuslahendusest, millega tuleb tegeleda, ehk teedevõrguga.

Kas 2+1 teid maksab teha?

Meil on viimasel ajal hakatud 2-rajalisi teelõike ümberehitama 2+1 teedeks. Skepast&Puhkim OÜ on koostanud enamuse Eesti 2+1 teelõikude projektidest ja nende lehel on avaldatud ka artikkel sellel teemal. Lühidalt kokkuvõttes on 2+1 teede põhjenduseks ohutu möödasõidu tagamine “odavalt”.

Kuna meie 2-rajalised teed on kitsad, siis paraku on nende laiendamine 2+1 lahendusele suhteliselt kallis ja ainult pisut odavam 4-rajalisest teest. 2+1 tee kvaliteet on aga ikkagi ainult see keskpiirdega tagatud suurem ohutus, läbilaskvus on sama kui 2-rajalisel teel. Paraku on 2+1 tee ümberehitamine 2+2 teeks kallim, kui 1+1 tee ümber ehitamine, seega oleme parajad kilplased.

Kavalam oleks ehitada vaheldumisi 1+1 ja 2+2 radadega teelõike. Siis ei pea korraga ümber ehitama kogu maanteed ning seda hiljem uuesti kordama. 2+2 lõigud annavad kärsitutele võimaluse oma “kohustuslik” möödasõit teostada ja keskpiire tagaks ohutuse kogu maanteel.

Lihtsustatud skeem keskpiirdega teest, 1+1 rada vaheldub 2+2 rajalise lõiguga.

Teeme teed ohutuks. Võtame vastutuse ja keskendume olulisele!