Eufooriat tekitavad akutoitel tõukerattad, mida erinevad ettevõtted on juba paar aastat suurlinnade tänavatele paisanud. Nüüd on nad jõudnud ka meile ja vahtu jätkub.
Olen ise liigelnud äpi-tõuksidega Portos, Lissabonis, Londonis, Helsingis ja viimati Uppsalas. Londonis tarbisin ohtrasti ka elektrijalgratast. Tallinnas ei ole mul olnud põhjust ega vajadust veel seda suhteliselt kallist teenust kasutada ja endal mul veel sellist sõiduvahendit ei ole, aga mõtted liiguvad.. eelistan igal võimalusel kaherattalist mobiilsust.
Uus asi tekitab vastuolulist suhtumist. Millega on tegemist, kuidas käituda, mida seadus ütleb ja lõpuks kõige olulisem küsimus – kas see on ohutu?
Elektrilised tõukerattad juhivad tähelepanu meie avaliku ruumi ja transpordi planeerimise probleemidele, mis on koguaeg olemas olnud, aga me oleme neid järjekindlalt ignoreerinud. Me disainime kogu avaliku ruumi tõmmates kriips-punkt-kriips telgjoone ja selle kummalegi poole sõidurajad autodele ning kui midagi üle jääb, siis jätame jalakäijale trotuaari. Hipsteritele piisaku rentslisse värvitud poole meetri laiusest vesijahutusega ribast. Laste koht on õuealal või tagaistmel. Ühistransport on vaid igavuses vaevlevatele pensionäridele teise linna otsa 10 senti odavama piimapaki järele sõitmiseks. Tallinna linna ametnike sõnapruugis on eksimatu koht tavaliiklusel, mille all mõistetakse tuuleklaasi all kesklinna parkimisluba sõidutavaid neljarattalisi abivahendeid.
Kõik linnaliikluse ohud saavad alguse kahest asjaolust, esiteks autokesksest avalikust ruumist ning teiseks autost endast. Seetõttu on tervitatav igasugune areng, mis vähendab meie sõltuvust autodest ning aitab nende koguarvu ja läbisõitu tänavatel piirata. Elektritõuksid nagu ka elektrijalgrattad on tänuväärne mobiilsuslahendus linnas, aidates ka neid, kes tavalise jalgrattaga ei saa või ei pea võimalikuks liigelda.
Ettevõtted, kes pillavad elektriajamiga tõukerattaid tänavatele, ei tee seda siiski pelgast soovist linnade autostumise probleemi lahendada, vaid ikka omakasust. Nende huvi on, et võimalikult palju inimesi laeks oma nutitelefoni nende äpi ja salvestaks sinna oma krediitkaardi andmed. Elektriline tõukeratas on vaid ahvatlus, millega saada tarbija enda kliendiks. Kui äpp on alla laetud, siis selgub, et selle abil saab ka taksot ja pitsat tellida, kui vaid limiiti jagub. Kuid nad teevad ikkagi ühiskonnale teene.
Ohtlik?
Tänaseks on teada mõned juhtumid maailmast, kus elektriajamiga tõukeratas on osalenud avariis ja inimene on hukkunud. Vaid ühel juhtumil on tõukerattaga jalakäijale otsasõit lõppenud 92 aastase jalakäija surmaga. Teised juhtumid on kõik analoogsed meie uudisväärtusetu eluga – kokkupõrkel autoga (tavaliiklusega) on hukkunud või viga saanud tõukerattal liikleja ehk nõrgem osapool.
Mitmelgi pool on reageeritud nendele sündmustele äärmusliku ettepanekuga elektrilised tõukerattad ära keelata. Oot, aga meil ju tapetakse liikluses jalakäijaid ja jalgrattureid kümnete kaupa, kas peaks siis jalgrattad ära keelama ja käimise ka? Kui ei ole jalgrattureid ega jalakäijaid, siis ei ole ju võimalik neile autodega otsa sõita!?
Elektrilise tõukerattaga liiklemise riskid on järgmised:
- kukkumine või otsasõit teel olevale objektile (valgustuspost, liiklusmärk, puu, linnafurnituur, äärekivi, vms)
- otsasõit jalakäijale
- kokkupõrge teiste sõidukitega, eelkõige mootorsõidukitega
Kõik need riskid on võrreldavad jalgrattasõitu puudutavate ohtudega, selle erinevusega, et elektritõuksi on lihtsam juhtida ja see ei nõua sõitjalt energiat ning see liigub ühtlase kiirusega nii üles-, kui allamäge (kiiruspiiraja ei luba kiirust ületada ka laskudes!). Seega võib isegi väita, et tavalisest jalgrattast on elektritõuksid mägisel linnamaastikul ohutumad. Esimese ja teise ohu puhul on riski määravaks teguriks tõuksi arendatav kiirus ning juhi ja tõuksi mass. Kolmanda puhul sõltuvalt olukorrast ka teise osapoole, ehk mootorsõiduki kiirus ja mass.
Kuna kõik tõuksid arendavad kiirust vähemalt 20km/h, siis on selge, et kõnniteedel liikudes on nad ohuks jalakäijatele ning tõuksiga sõitjale endale. Sellise kiirusega jalakäijale otsasõit võrdub talle kolmandalt korruselt pähe hüppamisega. Jalgteedel paraku on tee katend ebatasasem (eelistatud kivisillutis), ristuvad kinnistute mahasõidud, linnafurnituur, haljastus, jpm takistusi, mis sunnivad trajektoori muutma. Kuigi seadus ütleb, et kõnniteel peab jalakäijate juuresolekul liikuma jalakäija kiirusega, siis praktikas muudab see tõuksi kasutamise mõttetuks ja järelevalve tegemine oleks ebaproportsionaalselt ressursimahukas.
Sõiduteel valitsevad tõuksijuhi jaoks samad ohud, mis jalgratturi jaoks ehk kiirustavad ja pimedad mootorsõidukijuhid. Veokitel on pimedad nurgad, mis on kõige suurem risk – ristmike pööretel ei näe veokijuht kõrval liikuvat või seisvat jalakäijat, jalgratturit ega tõuksijuhti. Ka sõiduautojuhil võib sellega olla raskusi. Londonis on tänavu sellisel viisil tapetud seitse jalgratturit ja üks elektri tõukerattur!
Kõige turvalisem on elektritõuksiga liigelda jalgrattateel või jalg- ja jalgrattateel. Elektritõuksi kiirus on võrreldav keskmise linnaratta kruisimiskiirusega (15..25 km/h), nii võivad jalgrattad ja tõuksid moodustada homogeense voo, kus nad teineteist ega kedagi kolmandat ei sega.
Liiklusseadus ja selle tõlgendamine
Ida-Harju politseijaoskond avaldas Facebookis postituse elektri tõukeratta teemal. Ainus mõistlik soovitus selles postituses on elektri-tõukerattaga sõitmisel kanda kiivrit.
Paraku kõik teised “reeglid”, nagu nad nimetavad, on liiklejatele ohtlikud, ei lähtu seadusest, rahvusvahelise kogukonna arusaamadest ega ohutusprintsiipidest. Tundub, et taas on mure, et mingid tüübid segavad “sujuvat” autode voogu. Anonüümsed politseiametnikud väldivad ka konkreetsetele ja argumenteeritud küsimustele vastamist. Olgu see postitus ajaloo huvides siiski tervikuna siin refereeritud.
Elektriline tõuks on aina enam populaarsust koguv tõsiseltvõetav sõiduriist, mis arendab kiirust kuni 35 km/h, võimsamad mudelid isegi kuni 60 km/h. Kuna tegemist on üsna uudse liikumisvahendiga, ei sisalda kehtiv liiklusseadus elektrilise tõukeratta mõistet ning ilmselt seetõttu võib sellega sõitjaid näha nii kõnni-, kergliiklus-, kui ka sõiduteedel. Et aga probleeme või õnnetusi vältida, toome välja tõukeratturitele kehtivad põhireeglid.
Ida-Harju Politsei
❗️Elektrilise tõukerattaga sõitjat käsitletakse kui jalakäijat. Seega kõnnitee või kergliiklustee olemasolul peab tõukerattur neid kasutama. Siinkohal on oluline meeles pidada, et tagada tuleb jalakäijate ohutus ning parim on seda teha nende kiirusel liigeldes. Kasutada võib ka eraldi jalgrattateed või kergliiklustee jalgratturitele ettenähtud osa, kui see ei takista jalgrattureid. Kõnnitee või kergliiklustee puudumisel peab elektrilise tõukerattaga sõitja liiklema vasakul teepeenral nagu jalgsi käieski ning pimedal ajal on ka elektrilise tõukeratta kasutajal vajalik helkur.
❗️Arvestades, et elektriline tõukeratas võib liikuda auto või mopeediga võrreldava kiirusega ja sellega kukkumine või kokkupõrge teise liiklejaga võib juhtuda üsna kergesti, soovitab politsei sellise tõukerattaga sõites alati kiivrit kanda.
Olenemata sellest, kas oled jalakäija, jalgrattur või sõidukijuht, märka alati enda ümber toimuvat ja ole valmis teed andma ka siis, kui sul on tegelikult eesõigus. Ohutut liiklemist!
Politsei on väidetavalt MKM ametnike tõlgendusel ja pelgalt liiklusseaduse §2 p13 alusel asunud seisukohale, et elektri-tõukeratas = tõukeratas ja seega elektri-tõukerattur = jalakäija. Rohkem nagu polekski arutada? Väidetavalt ei ole seaduses mõistet “elektri-tõukeratas” ja seetõttu on tegemist raskesti tõlgendatava ehk halli alaga. Sellega ei saa absoluutselt nõustuda.
Mis sitikas see on?
“Jumala poolt loodud elusolendite nimekirjas sellist ei ole. Järelikult on ta saatanast!
Viimne Reliikvia
Ei olegi mõtet otsida iga juhtumi jaoks spetsiaalset definitsiooni, seaduses ei ole vajadust kirjeldada igat nähtust eraldi, sest siis ei ole võimalik midagi uut leiutada. Liiklus koosneb liiklejatest, liiklusvahenditest ja liiklusruumist. Liikleja võib või ei või kasutada erinevaid liikumis- ja transpordivahendeid ning neid saab ja tuleb eristada füüsikaliste parameetrite alusel, nagu mass, võimsus, kiirus jne ning funktsiooni ja juhtimisviisi alusel. Nii ongi seaduses tehtud, vaielda võib, kas õnnestunult või mitte, kuid väita, et elektrilist tõukeratast ei ole võimalik seaduse raames liigitada, on vale. Meie liiklusseaduses on §2 toodud kokku 101 mõistet, mis annab välja juba omamoodi leksikoni. Siiski ei ole selles eraldi mõistet elektrijalgrattale, tõukerattale, rulale, rulluiskudele ja mitmetele teistele asjadele, mida seaduses isegi nimetatakse. Võrdluseks Soome liiklusseaduses on vaid 23 mõistet ning sellest hoolimata on õnnestunud Soome Politseil elektrilised tõukerattad adekvaatselt raamistada.
Niisiis, selleks et aru saada, millega on tegemist, tulebki vaadata elektrilise tõukeratta parameetreid ja seadusest leida sobiv definitsioon. Seejärel saab otsustada, millised reeglid selle sõiduriista kasutamisele kehtivad ja kas teda on üldse võimalik avalikel teedel kasutada.
Juhul, kui seadus ei anna ühest vastust, siis tuleb lähtuda ohutusprintsiibist – milline reeglistik on tervikuna ohutuim?
| \Liiklusvahend Omadus | Tasakaaluliikur §2 p80 | Jalgratas §2 p14 | Pisimopeed §2 p56 | Mopeed §2 p42 |
| Elektriajami võimsus, kW | Ei ole defineeritud | 0.25 | <1.0 | 0.25-4.0 |
| Maksimaalne kiirus,km/h | 20 | Ei ole määratletud | 25 | kuni 45 |
| Juhtimisviis | Tasakaalulaud, güroskoop | Juhtraud | Juhtraud | Juhtraud |
Elektrilised tõukerattad saab liigitada jalgratasteks, pisimopeedideks või mopeedideks. Kõik renditavad elektrilised tõukerattad vastavad jalgratta nõuetele. Kuigi meie seadus ei piira (elektri)jalgratta kiirust, siis elektritõukside tootjad ja rentijad teevad seda ise. Kuna jalgrattast järgneva – pisimopeedi – kiirus on piiratud 25km/h, siis sama võib lugeda ka elektrijalgratta piiranguks, kui seda liigutab elektrimootor.
Tõukeratast ei saa lugeda tasakaaluliikuriks, kuna selle juhtimispõhimõte on kardinaalselt erinev. Elektrilist tõukeratast juhitakse kätega juhtraua abil ning sõrmedega nuppude (hoobade) abil. Tasakaaluliikurit juhitakse vaid kehaga balansseerides. Osadel tasakaaluliikuritel on ka käepidemed, kuid neil on teine otstarve.
Jalgrattaid on väga erinevaid, kui tavaline jalgratas on varustatud sadulaga, mis paigutub jalgade vahele, siis on ka selliseid, millel lamatakse rinnuli või selili, on jalutusrattad, mida liigutatakse edasi kõndimislindiga jne. Tõukerattal seistakse. Jalgratta juhtimise nõue on, et juhtrauast tuleb kinni hoida minimaalselt ühe käega, kuid rattal seismine ei ole keelatud.
Seega enamlevinud elektriajamiga tõukerattad liigituvad LS §2 pp14, 56 alusel jalgratasteks või pisimopeedideks ja nende juhtimisele tuleb kohaldada LS §§ 31, 32 reegleid, samuti §33 juhi üldreegleid, sõiduvahendil peab olema §87 nõutud varustus ning juht peab vastama §148 nõuetele.
Omaette probleem on üle 1kW võimsusega ja/või üle 25km/h liikuvad elektri-tõukerattad, mis sisuliselt on mopeedid, mida ilma tüübikinnituse ja registreerimiseta avalikel teedel kasutada ei või.
Nagu teame, siis jalgrattaga ega pisimopeediga ei tohi sõita kõnniteel. Sõitmiseks sobivad kõige paremini jalgrattateed, seejärel jalgratta- ja jalgteed ning viimasena jalgrattarajad ja sõiduteede parempoolsed servad. Kõnniteedel võib liigelda ainult alaealine ja tema saatja.
Valdavalt on jalgrattale ja pisimopeedile kehtivad samad reeglid, üks oluline erinevus on sõidutee ületamine ülekäigurajal, kus jalgratturil on lubatud sõita, pisimopeedijuhil mitte (§32 lg2).
Politsei antud reeglitest peame kommenteerima ka soovitust käituda sõiduteel nagu jalakäija, ehk liikuda sõidutee vasakul poolel. See soovitus on äärmiselt ohtlik, sest:
- elektritõukerattal on tuled, mis eksitavad vastutulevaid juhte
- vasakul tee servas on vastuliikuvate jalgrataste ja pisimopeedide liikumisruum, kohtumisel sunnitakse neid põikama sõiduteele
- kokkupõrkel vastutulevate sõidukitega kiirused summeeruvad!
Nii või teisiti, suurtel maanteedel, kus kiiruspiirang on üle 50km/h, tuleks vältida elektritõukerattaga nagu ka jalgrattaga sõitmist, see on eluohtlik sõltumata asukohast ja liikumissuunast.
Rahvusvaheline praktika ja kogemus
Väga vähestes riikides on elektri-tõukerattale antud seaduses omaette definitsioon, nõuded ja reeglid. Valdavalt on nad liigitatud jalgratasteks või meie mõistes mopeedideks ja kehtivad vastavad reeglid ning nende kasutamine kõnniteedel on üheselt keelatud.
Canadas ja mitmes USA osariigis on seadusi täiendatud ja kehtivad mõneti erinevad reeglid, kuid põhimõtted ikka samad.
Enimkasutatud tehnilised nõuded on maksimaalne võimsus 0.25kW ja maksimaalne kiirus 20km/h, pidurite ja signaalkella olemasolu, ning pimeda ajal esi ja tagatuli.
Soomes on Politsei andnud välja juhise olemasoleva seaduse raames, sama on teinud Rootsi transpordiamet. Nõuetele mittevastavaid elektritõukerattaid tänavatele ei lubata ja tehakse ka aktiivset järelevalvet. Värske postitus on ka Soome liiklusturvalisuse ametilt.
Taanis on hetkel küsimuse alla seatud elektritõukside keskkonnasäästlikkus, kuivõrd rendirataste vastupidavus on siiani olnud väike, nad kestavad kuni kolm kuud. Samas ettevõtjate huvi on, et nad kestaksid kauem ja sellega aktiivselt tegeldakse. Uuemad Lime tõuksid, mida Uppsalas kasutasin, on palju tugevama konstruktsiooniga.
Erinev on praktika Austraalias, kus elektritõukse ei ole lubatud kasutada jalgrattateedel ega sõiduteedel, vaid ainult kõnniteedel. Tulemus on ootuspärane, suur vigastuste arv on sundinud ametnikke laua taha järele mõtlema.
Aasias on arusaadavalt probleem ülerahvastatusega linnatänavatel ning vaesemates riikides ka äärmiselt puudulik infrastruktuur. Seetõttu on ka palju keeldusid või anarhiat.
Hetkel ilmselt kõige drastilisemalt on Inglismaal keelatud elektritõukside kasutamine avalikel teedel täielikult, sellest hoolimata on nad Londoni linnapildi lahutamatu osa ning on ka esimene ohver. Kuna sealne liiklusseadus on väga jäik ja väidetavalt ei võimalda tõukse liigitada, siis ilmselt muutust lähiajal oodata ei ole. Inglaste poliitilised prioriteedid on teadagi Brexitis ja kuniks katus sõidab, ei sõida tõuksid.
Kokkuvõte
Elektrilised tõukerattad on innovaatiline ja keskkonnasõbralik autonoomne liikumisviis, mis pakub eelkõige linnades konkurentsi ohtlikele ja raiskavatele sõiduautodele. Seetõttu on nende ilmumine meie tänavatele ilma kahtlusteta positiivne nähtus, kuigi eelkõige renditõuksidega kaasneb ka praktilisi probleeme, nagu nende “parkimine”. Mida rohkem neid olema saab, seda paremini oskavad teised liiklejad nendega ka arvestada. Tuleb nentida, et jalgratta leiutamine kestab jätkuvalt ja me ei oska ette kujutada, milliseid liikumisvahendeid me 10 või 50 aasta pärast kasutame. Isesõitvaid autosid me juba ootame (ja kirjutame seadust..), ei imestaks ka isesõitvate jalgrataste või mõttejõul juhitavate lendavate vaipade üle. Seadus peab olema universaalne ja keskenduma funktsioonile ning suhetele, mitte niivõrd erinevatele definitsioonidele. Olukorda, kus mingit “abivahendit” ei ole võimalik seaduse raames liigitada, ei tohiks tekkida.
Innovatsiooni keelamine ei ole lahendus. Samuti ei ole lahendus seaduse tõlgendamine liiklejate kahjuks sundides moodsaid liikumisvahendeid kõnniteedele liikuma jalakäija kiirusel. Sedasi teeme endale karuteene. Me ei paranda ohutust, vaid pigem tekitame uusi konflikte ja seame suuremasse ohtu jalakäijad. Me ei vähenda autosid, kui esmase ohu allikat, seega ohutus tänavatel ei parane.
Sõltumata elektri-tõukerataste ja veel leiutamata sõiduvahendite olemasolust on meie linnade liikluskeskkonnas tõsiseid puudujääke, millega tuleb vaeva näha. Kõigi liiklejate ohutuse tagamiseks tuleb minimeerida konflikte erineva massi, liikumissuuna ja kiirusega liiklejate vahel. Seal, kus konflikte ei ole võimalik elimineerida, tuleb neid leevendada, alandades (mootorsõidukite) kiirust. Elementaarsed liiklusohutuse printsiibid on universaalsed ja kehtivad ka homme sõltumata seadusandja suvast.
Jalgrattateede võrgustik on XXI sajandi linna kõige olulisem infrastruktuur, mis võimaldab inimestel autonoomselt liikuda mõistliku kiirusega ja olematu keskkonnamõjuga. Kõik edumeelsed Euroopa linnad on võtnud eesmärgiks jalgrattateede arendamise, sealhulgas konfliktivabade jalgrattamagistraalide arendamise. See aitab kaasa autode vähendamisele ja seeläbi ohutuse ning elukeskkonna kvaliteedi paranemisele.
Teeme ikkagi tänavad ohutuks, et me ei peaks muretsema jalakäijate, jalgratturite ega ühegi teise ohustatud liiklejate grupi pärast.
Viited
https://www.facebook.com/idaharjupolitseijaoskond/photos/a.572759812932844/1137055573169929/
https://www.transportstyrelsen.se/elsparkcykel
https://www.riksdagen.se/sv/dokument-lagar/dokument/svensk-forfattningssamling/trafikforordning-19981276_sfs-1998-1276
https://www.thelocal.se/20190531/swedish-transport-agency-calls-for-ban-on-electric-scooters-after-fatal-crash
https://www.poliisi.fi/tietoa_poliisista/tiedotteet/1/1/usein_kysyttyja_kysymyksia_ja_vastauksia..
https://www.finlex.fi/fi/laki/alkup/2018/20180729
https://www.euronews.com/2019/06/17/as-deaths-put-e-scooters-in-the-spotlight-what-are-european-countries-doing-to-keep-citize
https://www.thesun.co.uk/tvandshowbiz/9499566/emily-hartridge-dead-electric-scooter-crash-london/
https://visionzerolondon.wordpress.com/latest-pedestrians-and-cyclists-deaths-in-london/
https://www.techradar.com/news/are-electric-scooters-legal-know-the-law-where-you-live
https://www.envyride.com/laws-and-legislation-electric-scooters/
https://www.thelocal.dk/20190716/denmarks-electric-scooters-to-come-under-scrutiny-for-impact-on-traffic-and-environment