Kergliikluslõksud ehk kergliiklusteede tapvad tüüpvead

Loen järjekordset kurba uudist, mida poleks pidanud üldse olema. Lähte lähedal Piibel maanteel sai surma 9-aastane tüdruk, kes sõitis jalgrattal Lähte suunal ja keeras ootamatult ette autole. Antud kohas on juba mõnda aega olemas kergliiklustee, miks peaks siis algkoolilaps sõitma maantee peenral?

Kergliiklusteed planeeritakse ja ehitatakse üldjuhul ainult ühele poole maanteed. Kui satud elama õigel pool maanteed, siis on lihtne ja ka ohutu kergliiklusteed kasutada, kui aga teisel pool maanteed? Kuigi politsei alles alustas uurimist ja on lubanud seda teha põhjalikult, siis ma ei tea kahjuks ühtegi varasemat juhtumit, kus politsei oleks otsinud süüdlast (politsei kriminaaluurimise eesmärk on ainult süülisuse tuvastamine) tee omanike hulgast. Ilmselt ei taipa nad seda teha ka seegi kord. Liiklus.Ohutus.Audit tuleb appi.

Kaardilt näeme, et sündmuskohast pisut lõuna pool paikneb ristmik. Seal on ka mitmed kodud. Ainus põhjus, miks tüdruk maantee peenral rattaga sõitis on see, et tema kodu (või sõbra kodu) on maanteest idapool, aga kergliiklustee lääne pool. Ristmiku juures puuduvad võimalused kergliiklusteele pääsemiseks, maantee ja kergtee vahel on sügav kraav. Seega pidi ta kergteele pääsemiseks liikuma peenral kuni esimese võimaluseni, milleks on sündmuskohast pisut edasi jääv mahasõit. Kuna tee on sujuva pikikaldega, siis laskumise peal ei soovi jalgrattur peatuda. Oru põhjas on järgmine, parkla mahasõit. Mis edasi juhtus, seda me võime aimata. See ei ole paraku enam oluline. Kõik muud asjaolud on osa plaanilisest tagajärjest.

Kui seda kergliiklusteed seal üldse ei oleks, kas siis oleks olukorrale parem? Kas vanemad lubaks 9-aastast last rattaga maanteele, kus autod sõidavad 90 km/h ja puudub jalgrattatee?

Olen mitme projekti auditis juhtinud tähelepanu analoogsele olukorrale. Liiklejate, eriti nõrgemate liiklejate soovijoontega mittearvestamine on planeeringute ja projektide absoluutselt enimesinev viga. Iseenesest on väga tore, et meil palju jalg- ja jalgrattateid tehakse, kuigi sageli teadmata kellele ja miks.

Nii nagu liiklejad on ekslikud, on seda ka projekteerijad ja projektide tellijad. Kõik oleme inimesed. Projekteerimisvigu on siiski võimalik parandada enne nende betoneerimist. Näiteks sõltumatu ja pädeva liiklusohutusauditi abil. Projekteerimisvigade ignoreerimine on professionaalne vastutamatus.

Politsei otsib süüdlast. Mina tahan öelda, et meil ei ole vaja süüdlasi. Meil on vaja rohkem mõelda enne tegutsemist, ainult nii saame teed ohutuks ning lapsed elusalt ja tervelt koju.

Kommentaarid