Väsinuna autot roolida on ohtlik. See ei ole kellegile ilmselt uudiseks. Uudis ei ole ka see, et paljud avariid maanteedel juhtuvad tukkuma jäänud piilupartide tõttu. Vahel veab, alati ei vea. Ühel veokijuhil õnnestus autopiloodiga Kükital metsaserva parkida. Ei vedanud, aga vedas ikkagi.
Väsimus on tõsine probleem, mis puudutab igat autojuhti, keda rohkem, keda vähem. Mida teed Sina, kui oled roolis aga tunned ennast väsinuna? Paned raadio kõvemaks, keerad aknad alla, kastad silmi ja sõidad edasi?
Kõige targem ja efektiivsem viis on parkida auto turvalisse kohta ning tukastada 15..20 minutit või ka rohkem. Isegi lühikesest rahulikust unest piisab, et ohutult oma sõit lõpetada. Kui teekond on pikem, siis muidugi tasuks ka pikemalt puhata või puhkust korrata. Samas on olukordi, kus inimene enam unesegaduses ei suuda aru saada, et ta peaks kiiremas korras juhtimise lõpetama.
Rohkem infot ja soovitusi leiab ka Maanteeameti liikluskasvatuse portaalist.
Kui te arvate, et olete noor ja probleem teid ei puuduta, siis eksite. Ameeriklaste uuringud näitavad, et suurim riskigrupp on noored juhid ja kõige puhanumad on pensionärid.
Kaks ameeriklast on otsustanud pärast isiklikke kogemusi pakkuda probleemile tehnoloogilist lahendust. Ridy on intelligentne valvekaamera-ärataja, mis jälgib juhi tegevust, näoilmet, silmade liikumist, pilgutuste intensiivsust jne ning vajadusel püüab juhi tähelepanu sireeniga. Toode on peagi tulemas müügile Indigogo keskkonnas.
Siinkohal tuleb korrata, et tehnoloogia on alati neutraalne, ta pole ei hea aga halb, kuid kasutada võib teda nii ja naa. Seda tehnoloogiat kasutades on ainuõige sireeni kuuldes auto parkida ja võtta endale aega puhkamiseks. Kui aga sõitu jätkata, siis võib sireen hakata lõpuks mõjuma morbiidse unelauluna.
Teeme juhid ohutuks. Unes ja ilmsi.
Meie artikkel poleks aga terviklik, kui me ei räägiks liikluskeskkonnast. Keskkonnal on alati mõju liikleja käitumisele ning samuti võimalikele tagajärgedele. Nullvisiooni lähtekohaks on inimene oma puudustega. Kui me projekteerime igava, monotoonse sirge maantee, siis see soodustab juhi tukkuma jäämist. Isegi, kui me projekteerime võimalikult vahelduva liikluskeskkonna, mis tõmbab juhi tähelepanu, on ikkagi võimalus, et juht jääb magama. Mis siis edasi juhtub, sõltub jällegi keskkonnast. Kükital jäi nii juht kui sõiduk terveks, sest tee ääres puudusid kraavid. Ilma kraavideta teed saab ehitada harva, kui on tõesti ideaalsed tingimused vee imbumiseks, kuid sellegipoolest tuleb püüda teed projekteerida järelandlikuna. Kui kraav on vältimatu, siis on vaja teepiiret. Normid näevad teepiirde vajaduse ette alles teatud mulde kõrgusest/kraavi sügavusest. Sageli ei lähtuta ka normi heast tasemest, vaid rahuldavast.
Kui “isesõitev” auto kaldub vastassuunavööndisse, on tagajärjed veelgi raskemad. Selle vastu aitab ainult sõidusuundade füüsiline eraldamine, mis on ka tänavu suvel rajatud esimeste 2+1 rajaliste teede peamine eesmärk. Rootsis on hakatud piirdega eraldama ka 1+1 sõidurajaga teid, kus möödasõite võimaldatakse 10..15 kilomeetri tagant. Sest möödasõit ei ole oluline, ohutus on.
Teeme kõik teed ohutuks.