Eesti Päevaleht hõiskas veel enne 2017 aasta lõppu, et tegemist on liikluses väga hea aastaga. Ma ei ole kindel, et on korrektne kasutada selliseid ülivõrdeid, kui “ainult” 49 inimest kaotas oma elu lihtsalt liigeldes (NB! esialgne number), isegi kui see on väikseim number pärast aastat 1949. Samas uudisnupus käsitleti 24 tunni vanust juhtumit jalakäijaga, kes oli teinud endast kõik, et olla nähtav, nagu keskväljaku jõulupuu, aga ikkagi leidus autojuht, kes ei suutnud teda näha. Ei klapi need sõnumid omavahel kuidagi.
L.O.A. nõustub Indrek Sirki arvamusega, et pelgalt hukkunute arv statistikas ei peegelda tegelikku olukorda liiklus(ohutuse)s. Avariide ja vigastatute arv on püsinud pikka aega samal tasemel või pisut tõusnud. Avariide arv on väga oluline, sest iga avarii näitab probleemi olemasolu ning sageli on see vaid millimeetrite küsimus, et hukkunute statistika muutuks järsult. Võtame näiteks meie käsitletud torupiirete teema.
Õnneks (ja siinkohal kasutame seda sõna erandina) ei ole ühtegi liiklejat vardasse aetud, kõik juhtumid on läinud väga napilt ja inimesed on pääsenud. Vaid väike muutus avarii parameetrites (kiirus, kaasliiklejate paiknemine, sõidusuund, inimeste olemasolu sõidukis, ilm, jne) tähendaks teistsugust tulemust. Risk on jätkuvalt olemas, kuigi meile on antud lubadus rohkem mitte torupiirdeid paigaldada ja ühtlasi alustada ka olemasolevate eemaldamist või tugevdamist.
Avarii tekkimine sõltub paljudest asjaoludest kuid selle tagajärjed vaid vähestest asjaoludest. Hollandlased kirjeldavad nende asjaolude kokkusattumist Šveitsi juustu viiludega, kus augud ehk erinevad vead liiklussüsteemis langevad kokku. Paljudel juhtudel päästab meid piltlikult öeldes õhuke juustuviil. Peame tegema tööd, et augud juustus oleks väiksemad, mis vähendaks ühtlasi tõenäosust, et nad omavahel kattuvad. Eelistame Eesti juustu!
Aasta lõpp näitas samas, et mitte ainult torupiirded ei ole probleemiks. Haapsalu maanteel lennutas BMW teeäärse piirde kõrvalseisvate puude latvadesse. Kuigi siin võib kahtlustada arulagedat sõidukiirust, tekib küsimus sellise piirde mõttekuses. Mille eest me maksumaksjatena maksame? Millistele nõuetele vastavad tooted ja nende paigaldus? Miks on seadused ohtlikult katki ja miks ametnikud nii ei arva?
Aasta lõpus selgus kõigele eelnevale veel kurioosne asjaolu, et tulenevalt Ehitusseadustiku praagist ei menetleta täna avalikele teedele remondi- ja ehitustööde järgselt kasutuslube. See tähendab seda, et tee ehitatakse valmis võib-olla projekti järgi, võib-olla mitte. Isegi, kui ehitatakse projekti järgi, siis ei kontrollita, kas tee sai ka ohutu. Isegi, kui seadusest tulenevalt kontrollitakse ohutust (avamiseelne audit), siis see ei takista tee kasutuselevõttu sõltumata auditis tõstatatud probleemidest ja nende tõsidusest.
See kurioossum on lisaks veel anekdootlik. Seadus nimelt nõuab uutele sildadele kasutusloa väljastamist ning seda menetlevad kohalikud omavalitsused muuseas ka riigimaanteedele. Rollide lahusus on teretulnud, kuid omavalitsustel mõne üksiku erandiga puudub igasugune kompetents hindamaks sildade ohutust ja püsivust.
Aasta esimesed seitse päeva paraku kinnitavad, et meil on veel palju tegemata tööd. Aasta esimesel päeval sai laksu Rohu tänava majanurk, mida korduvalt käsitlenud oleme. Statistikasse on lisandunud kolm hukkunut, samas, kui mullu jaanuaris hukkus kokku 4 inimest. Seega on aasta tempokalt käima läinud.
Kollase maakoera aasta lubavat majanduslikult edukat aastat kõigile, see tähendab rohkem sebimist ja liiklemist. Olge mõistlikud, mõistvad ja jõudke jõuluks koju!
Ohutut 2018 aastat!