Torupiirded – antakse lootust!

Kerge heameel on teatada, et jäämägi võib hakata sulama. Oma märgukirjale torupiirete teemal oleme saanud kaks vastust.

Tallinna transpordiametilt (15.06.2017 nr 4-2/17/173) konkreetse ja lühikese:

Vastuseks teatame, et oleme alustanud torupiiretest tulenevate ohtude kõrvaldamist. Kirjas viidatud Järvevana teel on ohtlikus kurvis torupiire eemaldamisel ning ohutuse tagamiseks vähendatakse lubatud maksimaalset sõidukiirust. Jätkame analoogselt ohtude kõrvaldamist ohtlikemast kohtadest vähem ohtlike kohtade suunas.

Ühtlasi oleme pöördunud Tallinna Tehnikaülikooli poole, et töötada koostöös välja ning katsetustega leida olemasolevate torupiirete täiendamise teel ohutud lahendused torupiiretele (silmustatud trossidega jms lahendused).

Seega, probleemist on aru saadud ja sellega tegelema hakatud. On muidugi arusaadav, et olemasolevate piirete asendamine nõuetekohastega (sertifitseeritud toodetega) võib osutuda liiga kalliks ja püüe olemasolevaid tehniliselt täiustada oleks majanduslikult ehk mõttekam. Kuid sellega võtaks Transpordidamet endale täieliku vastutuse võimalike tagajärgede korral. Meie üldine soovitus on probleemsed piirded sõiduteede äärest täielikult eemaldada kui mittevajalikud. Igatahes on meil põhjust vahelduseks tunnustada Tallinna transpordiametit ja loota, et pealinn saab peagi torupornost vabaks. Teistel omavalitsustel on soovitatav liitumistuhinas järgida pealinna eeskuju.

Ka Majandus- ja taristuministeeriumi vastus (15.06.2017 nr 1.15-5/2017/17-5208) lubab meile positiivseid arenguid. Arusaamatu on vastuskirjale pandud 75 aastane juurdepääsupiirang. Kopeerime siiski avalikkust huvitava osa vastuskirjast:

Edastasite Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumile 18.05.2017 pöördumise seoses teehoiutöödel kasutatavate jalakäijate piirete (nn torupiirded) ohtlikkusega. Samuti teete mitmed ettepanekud olukorra parandamiseks.
Majandus-ja Kommunikatsiooniministeerium nõustub, et liikluskeskkond peab olema ohutu ja teehoiutöödel ei tohi kasutada tooteid, mis tekitavad täiendavat ohtu liiklejatele. Samuti nõustume, et probleem väärib tähelepanu ning tegelemist, kuid seda eeskätt teeomanike poolt. Torupiiretega seonduvat on arutatud ka varasemalt ning seoses sellega oleme teinud avalikult kasutatavate teede omanikele ning teistele teemaga seotud osapooltele märgukirja, milles juhtisime tähelepanu torupiirete võimalikule ohtlikkusele ning soovitasime liiklusohutuse tagamiseks kasutada standardile EVS 1317-6 (tänaseks asendatud CEN/TR 16949:2016) vastavaid jalakäijate piirdeid või muid ohtu mitte tekitavaid piirdeid vähemalt kohtades, kus esineb otsene oht jalakäijate piirdele otsasõiduks. Parema selguse ning ühetaolise praktika tagamiseks plaanime lisada jalakäijate piirete osas spetsiifilise nõude ka mõnesse teehoiuvaldkonda reguleerivasse majandus- ja taristuministri määrusesse.
Lisaks informeerime, et käesolevaks hetkeks on Maanteeamet alustanud olukorra kaardistamisega eesmärgiga teha kindlaks kohad, kus sõidukite ja kergliiklejate eraldamiseks on riigiteel kasutatud torupiiret ning ohtlikud piirded esimesel võimalusel eemaldada või asendada. Samuti ei kasutata enam riigitee ehitusprojektides nn torupiiret, mis sõidukiga kokkupõrkel võib osutada ohtlikuks. Maanteeameti uus praktika aitab kaasa probleemi leevendamisele ning saab olema eeskujuks teistele teeomanikele.
Samuti on oluline märkida, et jalakäijate piirdeid käsitleb tiheasustusaladel rakendamiseks mõeldud ning tee projektlahendust käsitlev standardi EVS 843 „Linnatänavad“ 2016. aasta uus redaktsioon, mis sätestab, et kui jalakäijate piirdele on võimalik otsasõit, tuleb kasutada piirdel ühendusi, mis ei tekita otsasõidul lisaohtu. Samuti standard rõhutab, et traditsiooniliste jalakäijapiirete puhul on autoliiklusele ohtlikuks nii piirde otsad kui ka horisontaalselt kulgevate torude keevisõmblused, juhul kui need pärast piirdesse sissesõitu purunevad.

Jällegi, probleemiga nõustumine, kuid samas ka vastutuse ära lükkamine. Muidugi peavad teeomanikud probleemiga tegelema, kuid analüüsi vajab ka see, miks seadused ei täida oma eesmärki. Kuidas on võimalik, et meil on olemas seadused, mis justkui peaks välistama ohtlike toodete kasutamise liikluskeskkonnas, aga parasiittooteid on kõik kohad täis? Nimelt väidab Majandusministeerium oma vastuses, et seadused on olemas ja täiendavalt midagi teha vaja ei ole. Eriti häirib meid see lõik.

Oleme jätkuvalt seisukohal, et liiklusohutuse auditeerimise kohustuse kehtestamine ca 40 000 kilomeetril avalikult kasutataval teel igale ehitusprojektile, mille on koostanud pädev projekteerija, on ebaproportsionaalne ning otstarbekas on jätta tee omanikule selles osas kaalutlusõigus. Liiklusohutuse auditeerimise läbiviimine väljaspool TEN-T teede võrgustikku on tervitatav, kuid lõpliku otsuse tegemise õigus peab siiski jääma tee omanikule, kes lähtub mh liiklusohutuse auditeerimise otstarbekusest ja eelarvelistest võimalustest.

Siin on vääralt eeldatud, et kõiki projekte koostavad pädevad projekteerijad. Ka selles osas on seadus nõrk, alguse saavad probleemid ebaprofessionaalsetest tellijatest, järelevalve puudusest, jne. Miks aga Euroopa Liit eeldab, et TEN-T võrgustikul koostavad projekte ebapädevad projekteerijad ja nõuab liiklusohutuse auditeerimist? Miks Maailmapank on otsustanud nõuda kõigilt projektidelt liiklusohutuseauditit? Kui meil oleks pädevad tellijad ja projekteerijad, siis meil ei oleks torupornot. Kui me viiksime läbi liiklusohutuse kõigil projektidel, siis me hoiaks ära mõttetud kulutused ohtlike piirete rajamisele ning pärast nende kõrvaldamisele ja asendamisele. Auditeerimine on vähese finantskuluga teenus, mis aitab vähendada teekasutaja kulu (avariid ja tagajärjed) ning teehoiukulu (ümberehitamine, parandamine). Me ei räägi ainult torupiiretest, planeeritud ja projekteeritud ohte on palju.
Auditeerimise otstarbekusest rääkides on ehk põhjust meenutada Saue Park&Ride parklat (tulekul on jätkulugu!). Toeks on ka statistika. Nimelt toimub pea 2/3 kõigist avariidest ja vigastustest linnades ja alevikes ehk kohalikel teedel. Samas toimub ka kolmandik liiklussurmadest.

Liiklusavariid, surmad ja vigastused 2016 aastal. Maanteed vs asumid. Allikas Maanteeamet.

Selles osas tuleb meil veel selgitustööd teha. Me ei pea kindlasti heaks mõtteks ülereguleerimist, pigem olemasoleva regulatsiooni korda tegemist, loogikavigade eemaldamist ning selgete vastutuspiiride sätestamist ning sõltumatu riikliku järelevalve korraldamist.

Kuivõrd Maanteeamet on alustanud olukorra kaardistamist, siis see näitab, et meil on puudulikud infosüsteemid (Teeregister) ja andmed. e-riigil puudub ülevaade, kui palju torupornot on meil on.

Kodanikud, olge valvel ja andke meile koheselt teada, kui näete värsket torupornot ehitusobjektidel!

Teeme teed ohutuks. Võtame vastutuse.

Kommentaarid