Mootorrattur

Mootorratturite ohutusmure

Peagi näeme tänavatel jälle kevadekuulutajaid – mootoriga kaherattalisi sõiduvahendeid. Kellel endal sellist sõiduvahendit veel ei ole, saab neid imetleda kahel mootorrattamessil: 8-10.03 Tallinn Motor Show ja nädal hiljem 15-17.03 Tartus Motoexotica. Natuke peab veel kannatust olema enne kui ilmataat lubab oma kallima garaažist välja ajada.

Mootorratas on kõige ohtlikum motoriseeritud sõiduvahend. Selleks on mitmeid põhjuseid:

  • massi ja võimsuse suhe, mootorrattad on kiired;
  • mootorrattur on kaitsetu, turvavarustuseks on vaid spetsiaalsed riided, jalanõud ja kiiver, millest on kasu vaid kergemate avariide korral;
  • erinevalt autost on mootorrattal vaid kaks toetuspunkti, mistõttu jagatakse mootorrattureid kahte liiki: need kes juba on kukkunud ja need, kes veel ei ole;
  • liikluskeskkonda planeeritakse ja projekteeritakse autokeskselt, mootorratturite vajadustega ei arvestata (nagu ka teiste ohustatud liiklejatega ei kiputa arvestama).

Statistiliselt on iga kolmekümnes mootorrattur niinimetatud elundidoonor. Sageli on viga mootorratturites endis, sest liigutakse ebamõistliku kiirusega. Mootorrattur on teistele liiklejatele halvasti nähtav, suur kiirus tõstab nähtamatuse riski oluliselt. Seetõttu on tavalised mootorratturitele ette sõitmised.

Mootorrattasõit on nauditav ja praktiline, kui mootorrattur mõistab, et ohutus paikneb eelkõige tema kiivri sees. Siiski on olukordi, kus sellest ei piisa. Mootorratturitele teevad tuska sõidujäljes olevad kaevuluugid, libedad teekattemärgised, tolm ja rehvipuru, raudteeülesõidud, lahtine killustik, puulehed, erinevad postid tee servas, mis on jäigad ja teravad, jne.

Aastaid tagasi oli Tallinnas üks kindel koht, mis mootorrattureid niitis – Järvevana raudteeülesõit. Kuna raudteeülesõit on diagonaalne ning tegemist oli vana ja hooldamata ülesõiduga, siis viskas see mootorrattaid külili. Kuigi avariisid juhtus sageli, võeti raudteeülesõidu remont ette alles pärast ulatuslikke proteste. Järvevana juhtum on üks tõestus sellest, et tee võib olla avarii põhjus ja me ei saa loota tee ohutuse eest vastutavatele ametnikele.

Ohutuspiirded – mootorratturi hirm

Üks suuremaid riske mootorratturi jaoks teedel on teepiirded, mis on paigaldatud autoinimeste ohutuseks. Tüüpilised teepiirded on nimelt disainitud hoidma autot teel ning seetõttu on neil ca 60cm kõrgusel metallist laineline latt, mis kinnitub postide külge. Lati kõrgus on selline, et ta on kõrgemal enamuse sõiduautode raskuskeskmest. Mootorratturi jaoks on selline piire ohtlik mitmel moel. Kui mootorrattur põrkub piirdega, siis jäävad jalad mootorratta ja piirde vahele, samuti on suur tõenäosus, et mootorrattur lendab kokkupõrkel üle piirde.

Teine ja suuremgi mure on see, et kui mootorrattur kukub kurvis, siis libiseb ta otse piirdepostidesse allpool põrkepiiret, mis reeglina lõpeb hakklihamasina efektiga.

Mootorratturi jaoks on ohtlikud ka trosspiirded, mis olid vahepeal väga populaarsed näiteks Rootsi 2+1 teedel. Eelkõige mootorratturite survel täna neid enam ei paigaldata.

Kuigi on olemas ka mootorratturisõbralikud ohutud piirded (vt standard EVS 1317-8), siis neid ei ole Eestis paigaldatud mitte ühelegi teelõigule. Ka mujal maailmas ja isegi arenenud Lääneriikides on mootorrattasõbralikke piirdeid veel vähe.

Euroopa teedeföderatsioon ja Euroopa mootorratturite organisatsioon avaldasid mullu ühise seisukoha mootorratturite ohutuse parandamisest Euroopa teedel. Euroopas moodustavad mootorratturid 17% kõigist liiklussurmadest, kuid liikluses on mootorratturite osakaal kõigest 1%.

Siit leheküljelt leiab detailset informatsiooni mootorrattapiirete standardite ja toodete kohta.

Mootorratturina soovin, et Eestis saaks lisaks teistele ohustatud liiklejatele ka mootorratturid rohkem tähelepanu liiklusohutuse strateegias, teede projekteerimises ja ehitamises. Igal teede projekteerijal soovitan käia mootorratturi kursustel isegi siis, kui ei ole huvi mootorrattaga sõita. Kliendi vajadusi tuleks ikka teada!

Mootorratturitele meeldivad kurvilised teed, sest just kurvis kallutamine on oluline osa sõidunaudingust. Mitmed teed on oma kurvilisuse tõttu populaarsed. Võiks alustada mootorrattapiirete vajaduse kaardistamist just sellistest teedest. Mootorratta piirdeid ei pea paigaldama kõikidele teedele ja kõikjale, vaid sinna, kus on risk kurvist välja libiseda.

Teeme teed ohutuks kõigile liiklejatele. Võtame vastutuse.

Seniks võtke rahulikult ja sõitke mõistlikult! Teeme nii, et kohtume lisaks hooaja avamisele ka selle lõpetamisel!

Kaanepilt: erf.be