Millalgi ammusel ajal sai juba kirjutatud, et üldmõistena kergliiklusest rääkida ei ole patt, kuid jamaks läheb kohe, kui see paljusid erinevate vajadustega liiklejaid kattev termin pannakse sama tee ehk “kergliiklustee” peale kokku sagima. Siis tuleb valjukalt öelda: STOPP, rumal jutt suhu tagasi!
Käesoleva postituse lühikokkuvõte:
- kergliiklustee on värdollus
- jalgratta- ja jalgteede kavandamisel on palju arenguruumi
- jalgrattad on sõidukid ja sõidukiliiklus on vaieldamatult Eestis parempoolne
- jalakäijad vajavad etiketti ja vasakul servas käimine on hea mõte
Teeme kohe alustuseks selgeks, et kergliiklustee on värdmõiste, mille kasutamine ei ole kuigi mõistlik. Antud juhul kasutame seda seetõttu, et sellise rahvakeelse nimetuse all on meil täna sadu kilomeetreid asfaldiribasid, mis on tähistatud märgiga 435, mis näeb välja selline.
Postituse eesmärk on pakkuda lahendust nendel sõbralikult hakkama saamiseks ning anda soovitusi, kuidas probleemi üldse vältida. Korrektne on rääkida jalgteedest, (jalg)rattateedest ja juhul, kui need paiknevad koos, siis jalg- ja (jalg)rattateedest, kus peaks olema ka ruum selgelt eraldatud.
Kuidas aga hakkama saada segasumma teedel? Nii nagu tee projekteerimise normide ja standardite järgimine ei taga ohutut keskkonnaloomet (seetõttu on vaja sõltumatut auditeerimist), ei ole alati seaduse järgimine ohutu (seda hoo pealt tõlgendades). Liiklusseadust paraku ei suuda liiklusjuristid ka kabinetis istudes lahti raalida. Ma ei kutsu mitte reegleid eirama või rikkuma, vaid rakendama seadusesätteid võimalikult ohutult ja elujaatavalt. Oma otsuste eest vastutate ise.
Soovitused jalakäijale
Eestis, nagu enamuses riikides, kehtib parempoolne sõidukiliiklus (LS §14 lg1). Ekslik arvamus on, et parempoolset liiklemist võiks nõuda ka jalakäijatelt. Jalakäija asukoht on reguleeritud ainult asulavälistel teedel, kus jalakäija peab liikuma vasakul tee peenral.
(4) Kahesuunalisel eraldusribata asulavälisel teel, kus puudub kõnnitee, peab jalakäija liikuma ainult vasakpoolsel teepeenral, selle puudumise või liikumiseks sobimatuse korral aga sõiduteel selle vasaku ääre lähedal, sõidukeid takistamata. Halva nähtavuse korral või pimeda ajal valgustamata teel tohib sõiduteel mitmekesi liikuda ainult ühes reas üksteise järel.
Liiklusseadus §22
Antud lõige puudutab kõiki eraldusribata asulaväliseid teid (asulaväline liiklusseaduse mõistes ehk teel, mis on pärast osutusmärki 572-2 “Asula lõpp”), millel puudub kõnnitee. Paraku ei saa seda otse laiendada ka rattateedele ja sellelaadsetele nähtustele, sest meie seaduses ei loeta rattateed sõiduteeks (kuigi jalgrattad ise on sõidukid). Eraldi on sätestatud ( §22 (1), (2)), et jalakäija ei tohi jalgratturit põhjendamatult takistada, jättes sedastamata, mis on hea põhjus jalgratturi takistamiseks või kuidas mitte takistada. Nii me siis näeme nn kergliiklusteedel jalakäijaid segamini kogu ristlõike ulatuses nagu Browni liikumises ning koerapissitajaid koos oma neljajalgse sõbraga ehitamas takistussõidu rada.
Rootsi liiklusseadus aga sätestab, et jalg- ja jalgrattateedel on jalakäijal soovitatav liikuda vasakus servas. Kuniks meie seaduses sellist reeglit (soovitust) ei ole, on siiski vägagi soovitatav sedasi käituda. Mina teen seda teadlikult juba aastaid ja olen leidnud ka järgijaid. Liikudes vasakus servas omate silmsidet vastutuleva ratturiga (või autojuhiga), oskate teineteisega arvestada ning rattur ei ehmata teid ootamatu möödumisega.
Kui olete koeraomanik, siis äärmiselt mõistlik on oma koeraga enne liiklemist käia vähemalt nii palju koerte koolis, et õpite ära koos kulgemise. Koera asukoht on alati peremehe vasakul käel. See kehtib mistahes tüüpi koerte kohta, ka näiteks pimeda juhtkoera kohta. Kui liigute neljajalgse sõbraga, siis hoidke teda vasakul käel ja ärge lubage tal teed ületada, mis võib lõppeda jalgratturi mahaniitmisega. Liikudes tee vasakus servas on samas koerale huvitavad lõhnad ja asjaajamiseks sobilik mururiba ka loogiliselt käpaulatuses.
Teine teema on liikumine koos kahejalgse sõbraga ja eriti kui teel on lausa seltskond. Kui tegemist on jalg- ja jalgrattateega, ehk jagatud ruumiga, millel on ka kahesuunaline liiklus, siis ei ole terve tee ristlõike okupeerimine ei viisakas ega mõistlik. Koos liikudes võite ju kõrvuti kõndida, aga ratturit nähes oleks viisakas haneritta tõmmata. Paraku kui liigute parema tee poole peal, siis te ei näe selja tagant lähenevat ratturit ja ei oska ratturiga arvestada.
Jalakäijana on oluline aru saada, et meil on jalgratturitega ühine vaenlane – autojuht. Autojuhid tapavad nii jalakäijaid kui rattureid (2024 aastal 9 jalakäijat, 3 ratturit!). Ratturitest ja tõuksidest tulenev oht on olemas, aga see on tuhandeid kordi väiksem (arvestades massi ja kiirust). Respekteerides rattureid ja teisi mikroliikujaid, teete endale ja teistele jalakäijatele teene, sest iga rattur vähendab autodest tulenevat riski. Kui vähegi võimalik, siis liikuge alati tee vasakus servas ja soovitage seda ka oma pereliikmele ja sõbrale. Samuti tuleks vältida äkilisi suunamuutusi ning enne tee ületamist tuleks veenduda, et kellegile ette ei astu.
Kui vasakus servas liikumine ikka ei tundu hea mõte, siis vähemalt jätke tee keskosa vabaks. Jalakäija ei ole kergliiklustee omanik.
Kõnniteed ja jalgteed peaks kuuluma ainult jalakäijatele, kuid Eesti seadusandja on arvanud teisiti ja elektrilised tõukerattad on sunnitud jalakäija ruumi. Ei ole mõtet pahandada kõnniteel liikuva tõukeratturiga, kes täidab seadust. Jällegi aitab liikumine kõnnitee või jalgtee vasakus servas.
Soovitused tõukuritele ehk e-tõukeratturitele
Liikudes elektrilise tõukerattaga peaksid teile mõistuspäraselt kehtima samad reeglid, mis jalgratturile, kuid mitte tänases Eestis alates 2021 aasta algusest kehtiva Liiklusseaduse kohaselt. Jah, teil on täna mitte ainult õigus vaid teatud juhtudel kohustus liikuda jalgteel või kõnniteel, kuid olgem siis jalakäijate suhtes mõistlikud. Jalakäijast möödudes, eriti kui puudub silmside, võtke kiirus maha ja jätke ruumi. Olge valmis üllatusteks.
Eelkõige enda aga ka kaasliiklejate ohutuse huvides on siiski otstarbekas lähtuda samadest soovitustest, mis järgnevas punktis, sest massilt, kiiruselt ja liikumistrajektoorilt on elektriline tõukeratas lihtsalt pisut teistsugune jalgratas. Ohutu liikuvuse seisukohalt on need erinevused ebaolulised.
Soovitused jalgratturitele
Jalgratas on sõiduk ja jalgrattur on juht. Ka tõukerattaga sõitja on juht (kuigi seaduses on selle koha peal auk > tõukeratas on seaduse kohaselt juhita liikur, mis veab inimest). Sõiduvahendi mass ja arendatav kiirus tähendavad vastutust.
Jalgratta asukoht on sõiduteel või (jalg)rattateel, aga mitte kõnniteel.
Jalgratta nagu iga teise sõidukiga sõidetakse paremal pool tee servas, olgu see siis sõidutee, rattatee või nn kergliiklustee.
Märgid 431-435 on kohustusmärgid, mis sisuliselt tähendab, et rattatee või nn kergliiklustee olemasolu korral on rattur kohustatud seda kasutama (mitte sõitma sõiduteel). Paraku rattateid on meil vähe ja paljudel juhtudel nn kergliiklusteedel ei ole rattaga sõitmine meeldiv ega ohutu. Ühelt poolt on tee okupeeritud erinevate jalakäijate poolt, teisalt võib tee olla lihtsalt ohtlike ristumistega, järskude suunamuutustega, ohtlike ja ratast lõhkuvate äärekividega, liiklusmärkide ja valgustite postidega, jne. Teedel puudub ka jätkuvus ja selged üleminekud, mistõttu võib olla otstarbekam ja ka teistele liiklejatele arusaadavam sõita ikkagi sõiduteel.
Kui tee omanik on joonistanud sõiduteel jalgrattaraja sõiduradade vahele, siis ärge kasutage seda – see on äärmiselt ohtlik, eriti kohtades, kus on ristmike vaheline põimumisala ja autojuhid vahetavad sageli sõidurada. Liikuge sõidutee servas või paralleelsel kõrvaltänaval. Jalgteed või kõnniteed kasutage ainult siis, kui muid variante ei ole. Kuigi seadus annab teatud tingimustel õiguse ratta ja tõuksiga jalgteel sõita, ei ole mõistlik seda õigust taga nõuda.
Hea tava jalgratturile on näidata käega suunda, kui kavatsetakse manöövrit sooritada. Samuti kasutada taktitundeliselt kella, et kommunikeerida jalakäijatega, kes rattateele või -rajale eksinud, või lihtsalt “takistavad põhjendamatult”. Hea mõte on ka päevasel ajal kasutada nii esi- kui tagatuld, sest mootorsõidukitel on päevatuled kohustuslikud juba ammusest ajast, seetõttu on valgusallikata jalgratas nende kõrval halvemini nähtav.
Soovitused tee omanikele
Unustage kergliiklusteed. Unustage see märk nr 435, millel jalakäijad istuvad jalgratturile pähe või millel jalgratas sõidab jalakäijatest üle. Jalakäijad ja sõidukid ei sobi kokku, sest nende vajadused ja liikumisloogika on kardinaalselt erinevad ning rattur liigub keskmiselt 5 korda kiiremini.
Suuremal osal tänavavõrgust ehk juurdepääsutänavatel (statistiliselt ca 80% kõigist tänavatest) ei ole vaja jalgrattureid eraldada muust sõidukiliiklusest. Juurdepääsutänavatel võib eraldada jalakäijad sõidukitest, kuid ka see ei ole ilmtingimata vajalik ja võib olla lausa kontraproduktiivne ja ohtlik. Elutänavaid tuleks kavandada pigem jagatud ruumina ja käsitleda õuealana. Ka jalakäijate eraldamine elutänaval võib anda autojuhile signaali, et võib kiiremini sõita, lapsed on ju jalgteel.
Jalgrattad on vaja mootorsõidukitest eraldada põhi- ja jaotustänavatel, kus autosid on palju või kus kiirust ei ole võimalik alandada 30km/h. See kehtib eelkõige asulavälistele teedele ehk peamiselt maanteedele, kuid ka linnades suure intensiivsusega põhitänavatele ja -teedele (Linnatänavate standardis > magistraal). Põhitänavatele sobivad füüsiliselt eraldatud kahesuunalised rattateed, mis võivad olla sõltuvalt maakasutusest ja tänavaruumi laiusest ühel või mõlemal pool teed.
Ühesuunalised jalgrattarajad sobivad jaotustänavatele ning ärifunktsiooniga juurdepääsutänavatele, kus kiirus on piiratud 30km/h ning sõiduteed on võimalik ületada sagedasti. Vastasel korral ühesuunalised rattarajad ei toimi. Kui lubatud kiirus on suurem, siis tuleb rattarada füüsiliselt eraldada sõiduteest, et kaitsta jalgrattureid.
Asulate või ka linnakeskuste vahel, kus vahemaad on pikemad (üle 2km), on esmane prioriteet mikromobiilsus, ehk jalgratturid ja muud (ise)veerevad inimesed (autonoomsed). Seega tuleb kestliku liikuvuse väilad kavandada eelkõige jalgrattateedena ja tähistada märgiga 431. Jalgrattateel on lubatud ka jalgsi käia, kuid teades, et tegemist on jalgrattateega oskab kultuurne jalakäija kõndida (vasakul) teepervel, mitte telgjoonel (vaata eelnevalt soovitused jalakäijale). Sõltuvalt tee laiusest võiks peenrad ka markeerida. Kui tee on laiem kui 3m, siis võib markeerida telgjoone. Oluline on ka markeerida jalgratturi ja jalakäija (rattateel ei pea markeerima jalakäijat) kujutised nii, et nad ei peaks liikuma üksteise kukil, nagu täna tavapärane markeering osutab. Seega üks lihtsamaid lahendusi nn kergliiklusteedele on need ümber markeerida rattateedeks.
Kui sihtkohtade vaheline kaugus ja tihedus eeldab suuremat jalakäijate hulka, siis on otstarbekas rajada ratta- ja jalgtee, kus on eraldatud liikumisruumid. Sellise tee rahuldav miinimumlaius on 4.5m. Kui on tegemist jalgrattakiirteega, siis peaks rattatee osa olema 4.0m laiune ning jalgtee eraldatud eraldusribaga.
Kui palju peaks selliste teede kavandamiseks olema jalakäijaid või rattureid? Linnatänavate standardist kui ka Transpordiameti välja antud “Kergliiklusteede projekteerimise juhendist” (juhend, mida sellise nimega ei peaks eksisteerima) leiab suunda andvaid numbreid, kuid nendest lähtumine on keeruline. Ei saa loendada seda, millele pole olemas teenust. Saab hinnata potentsiaali. Rattatee kasutajate arvust olulisem on vähenenud autode hulk ja avariirisk. Transpordiamet on loonud ka jalgratturite potentsiaali hindamise rakenduse, kuid see on väga algeline (arvestab ainult olemasolevat teedevõrku, mitte võimalikke otselõikeid).
Rattatee hooldatavus
Lumerohked talved on näidanud, et jalg- ja jalgrattateede talihooldusega ei ole siiani disaini puhul eriti arvestatud. Tee kitsus, erinevad takistused, torupiirded, järsud pöörded jne ei võimalda ühtlase kvaliteediga mehhaniseeritud lume- ja libedusetõrjet või ka kevadist-sügist teekatte puhastust sõelmetest, puulehtedest või käbidest. Puuduvad ka lume vaalutamise alad. Jalgrattatee absoluutne miinimumlaius peaks olema 2.5m, millele lisanduvad ohutusribad. Tuleb vältida igasugu torupiirete kasutamist, sest need takistavad teehoolet üldjuhul mingit väärtust omamata. Jalgrattateedel tuleks piirdeid (rinnatist) kasutada ainult siis, kui piire kaitseb rattureid näiteks kõrgelt nõlvalt allakukkumise eest, muidugi ka sildadel. Arvestada tuleb siis aga ohutusribaga ja et hooldemasinad ei takerduks piirdesse. Ka jalgrattatee piirdel peaks olema juhtlatt.
Soovitused seadusandjale
Loodetavasti seadusest saab kergliikuri mõiste eemaldatud kiiremini kui see sinna lisati. Seda värdmõistet ei tohiks juurutada ja mida rutem sellest lahti saame seda parem. Nagu värskelt Tallinna tänavatele ilmunud “Jumala poolt määratlemata” ehk sadulaga tõuksid näitavad, ebaoluliste kriteeriumite järgi sõidukite liigitamine ja neile reeglite kehtestamine ei aita ohutust parandada. Kergliiklustee mõistet (mida võiks mõista ka kui kergliikuritee) õnneks seaduses siiani ei ole ja teeme nii, et ei tule ka.
Tõuksidest räägitakse palju, ja inimesed suudavad nendega ka palju rumalusi korda saata, kuid reeglina ei ole tõukur ohtlik kellegile peale ise enda. See ei ole võrreldav autode ohtlikkusega, mida me oleme õppinud 100 aasta jooksul võtma kui paratamatut progressi osa. Samas on probleem selgelt olemas ja see süveneb, sest lisaks renditõuksidele müüakse iga päev uusi tõukse erakätesse. Kui renditõuksidel on teenusepakkuja järelevalve, geofencinguga kontrollitud kiirus ja parkimisalad ning tasapisi lisatakse uusi ohutusfunktsioone, siis eratõuksidel selline lausjärelevalve puudub ning sageli on tegemist registreerimist ja tehnoülevaatust nõudvate rollerite ja mootorrataste, mitte jalgratta kategooriasse kuuluvate sõidukitega.
Konkreetsemad soovitused kestlikult ohutu liiklussseaduse kirjutamiseks leiab aga varasemast postitusest.
Kordaks veel üle, et seaduses on ilmselgelt liiga palju mõisteid, selline õigekeelsussõnaraamatuga konkureerimine on mõttetu. Ka liiklusmärke ja märgiseid on liiga palju. Geniaalsus ja ohutus peitub lihtsuses.
Näiteks võiks kohe eemaldada märgi 435 ja kuulutada selle ingratum signum! Teisalt oleks vaja kokkulepet jalgrattateede/radade värvimise osas, sest maalritööd ei taha linnades ikka lõppeda ja seda tehakse jätkuvalt erinevate ametnike või linnajuhtide maitsemeele järgi.
Oluliselt saab seadust lihtsustada, kui see lahutada eraldi seadusteks Skandinaavlaste eeskujul. Paljud inimesed ei tea tänaseni, et meil ei ole enam kehtivat liikluseeskirja, vaid on üks liiklusseaduse peatükk, millele lisaks tuleb otsida liiklusreegleid mõistete alt ning liikluskorraldusvahendite määrusest. Samas seaduses on tee kasutaja segadusse ajamiseks ka teemad ja valdkonnad, mis liiklemisse ja liiklusreeglitesse otseselt ei puutu, nagu teehoiu rahastamine ja korraldamine. Ja siis veel see oluline paragrahv, mida vallaametnikud peaksid teadma, aga pole kuulnud või ei oska sellega midagi peale hakata.
Kuigi tänases maailmas tundub inimeste mõistlikkusele panustamine kõike muud kui mõistlik, soovin siiski kõigile olla mõistlikud, analüütilised ja kaasliiklejatega arvestavad.
Teeme teed ohutuks. Võtame vastutuse. Käime jala vasakul ja sõidame rattaga paremal. Lihtne!
Viited:
https://www.riigiteataja.ee/akt/117032011021?leiaKehtiv Eesti liiklusseadus
https://lagen.nu/1998:1276 Rootsi liiklusseadus