Tartu Postimees kirjutab, et Tartu linnas ehitatakse käesoleval aastal 11 uut künnist, et rahustada liiklust. Hea meel on tõdeda, et künnised on plaanis ehitada kapitaalselt ning korrektsete mõõtmetega, et neist oleks ka reaalselt kasu sõidukite kiiruse ohjamisel ning samas oleks tagatud ka ohutus sõidukis viibijatele.
Samas teeb murelikuks künniste kavandamise viis, mida ei saa pidada süsteemseks. Kui künniseid paigaldatakse pelgalt elanike avaduste põhjal, siis võib tulemuseks olla ebaproportsionaalne ja arusaamatu liiklejate ahistamine. Reaalne künnise vajadus võib olla hoopis seal kus kedagi ei elagi, pole ühtegi asutust, aga on olemas reaalne konflikt. Paraku on elanike avaldused eelkõige seotud sõidukite keskkonnamõjuga, ennekõike soovitakse vaikust ning loodetakse, et künnised suunavad autod teistele tänavatele.
Kui eesmärk on ohutus, siis tuleks künnised eelkõige rajada kohtadesse, kus inimesed loomulikult teed ületavad. Muudel juhtudel oleks kavalam rakendada hoopis teisi liikluse rahustamise võtteid. Teede Tehnokeskus on koostanud analüüsi ja soovitused liikluse rahustamiseks. Koolide ja lasteaedade juures on muidugi vajalik liikluse rahustamine, kuid lahendused ei tohiks piirduda pelgalt künnistega. Künniste puhul tuleb lahendada ka vee äravool, hoolikalt tuleb lahendada valgustus.
Meie tänavatel on levinud plastikust “lamavad politseinikud”, mis ei kvalifitseeru künnisteks ning nende kasutamine avalikel tänavatel on ebaprofessionaalne. Need tooted, mida Tehnokeskuse aruandes nimetatakse ka kiiruse piirajateks, on mõeldud kasutamiseks ainult parklates ja kinnistel aladel, kus kiirused on kuni 10km/h, mitte avalikel teedel ja tänavatel. Eelkõige odavuse tõttu nende kasutus tänavatel siiski massiline.
Nende mätaste efektiivsus tänavatel on küsitav. Väiksemad sõidukid sunnitakse seisma jääma, maasturid sõidavad nendest suurel kiirusel probleemideta üle. Tegelikult suurendavad need tänavatel ohtu, mitte ei vähenda. Bussikasutajatele on sellised mättad aga sootuks ebameeldivad.
Liikluse rahustamise eesmärk ei ole ahistamine, vaid ohutu ühtlase sõidukiiruse tagamine, et konflikti eskaleerumise korral oleks tagajärjed leebed. Selleks peavad lahendused olema järjepidevad ja võimaldama liikumist, mitte sundima seismajäämist, aeglustamist ja kiirendamist.