Normid, standard ja ohutus

Linnatänavate standardi on kokku kirjutanud insenerid – kel on piisavalt kokkupuudet ka ohutusega. Seetõttu võiks arvata, et standardis toodud piirväärtused ja ka lähtetasemed on ohutusega seotud – enamgi veel, lähtetasemed on defineeritud läbi ohutuse. Teede projekteerimisnormi kohta võiks arvata et ka selle kirjutajad on insenerid kuigi vahel tekivad (põhjendatud) kahtlused. Sellegipoolest, põhimõtted on sarnased – on tasemed “erandlik”, “rahuldav” ja “hea” ning lähedaste definitsioonidega.

Kuid üks suur ja põhimõtteline vahe. Teedenormi kehtestanud määruses on selgelt sõnastatud – normide järgimine on kohustuslik. Erandina võib kasutada teiste meiega samas kliimavööndis Euroopa riikide norme ja juhendeid, kui see korralikult põhjendada. Teisisõnu, tellija ei tohiks lihtviisil mõne normisätte kohta öelda “meil raha pole, teeme lihtsamalt, viisil mis paraku normides ka erandlikule ei vasta”.

Standardi kasutus on vabatahtlik, kohustuslik vaid juhul kui tellija on sedasi lähteülesandes sätestanud. Paraku siit tuleneb ka, et tellija võib lihtviisil projektikoosolekul otsustada et ühte või teist sätet antud juhul ei pea järgima. Jällegi, tavapäraselt põhjusel et “raha napib”. Ehitusseadustiku kontekstis seondub siin hea tava mida on määratletud standardis defineerituna.

Nüüd peakski tulema mängu nullvisioon ja ohutus. Mõlemal juhul võtab tellija normi nõudeid eirates ka vastutuse. Ning tihti on need nõuete eiramised seotud ka ohutusega. Tekibki küsimus, milles see vastutus seisneb? Kui asi selgineb (ehk vastutus konkretiseeritakse, isiku või ametkonna tasandile), peaks tekkima ka seljataguse kaitsmise vajadus. Üks variant on tuli teise isiku peale juhtida ja see isik võiks olla audiitor. Nimelt, igale normist möödavaatamisele peaks audiitor andma oma hinnangu – kas see tõstab ohtu või mitte.

Audiitor on paraku nõuandja, kelle soovitused ei ole kohustuslikud – tellija peab vaid põhjendama kas ja miks audiitori soovitust ei täideta. Samas peavad kõik need põhjendused olema dokumenteeritud ja avalikud ning juhul, kui objektil miskit juhtub, ka kasutatavad põhjuste leidmisel, miks juhtus ja mis juhtunule kaasa aitas. Siit tulenevalt ka vastutuse aspektid. Muuhulgas materiaalsed.

Niipea, kui mängu tuleb konkreetne rahaline dimensioon (läbi kohtu), hakatakse ka audiitori soovitusi tõsisemalt võtma. Ja ehk ka lahendusi põhjalikumalt läbi töötama.

Kommentaarid

One comment

  1. Kui tõmmata siin paralleeli hoonete projekteerimise ja ehitamisega, siis võiks öelda, et teede ehitamisel on justkui ok jätta kas vundament või katus ehitamata, sest “raha pole”. Ei pea ka kandekonstruktsioonidesse panema sarrust ning elektrisüsteeme ei ole vaja maandada. Igaks juhuks ei hakka me tegema auditit, et tuvastada, kas sellised mööndused ka kuidagi kasutajatele ohtu võiks kujutada.
    Normidest ja standarditest rääkides peab ikka üle korrutama, et ühegi standardi ega normi järgimine ei taga ohutust, see kehtib eriti jaalati teede puhul. Just sellepärast ongi vaja riski hindamisel põhinevat erapooletut liiklusohutuse auditit, et konkreetses situatsioonis hinnata võimalikke riske ning teha ettepanekuid nende ära hoidmiseks või leevendamiseks.