Foto: Sämi silla avarii, allikas Postimees
Liiklusohutuse sõnavara annab paljuski märku meie suhtumisest probleemi. Alustades kasvõi sellest, et ohutuse asemel peaksime esmalt rääkima ohtlikkusest. Liiklus on ohtlik.
Igapäevaselt oleme harjunud mõistega liiklusõnnetus. See on nii tavaline, igapäevane teema ajalehe kriminalistika (sic!) veergudel. Õnnetus viitab ebaõnnele, juhusele, saatusele. Kasutades sõna õnnetus saame justkui vastutuse lükata kellegi teise kaela, pigem ei kellegi kaela. Õnnetus tähendab justkui ei olnuks võimalik traagilist sündmust ära hoida, tegemist on tahtmatu, ettekavatsemata tagajärjega.
Kui räägime õnnetusest, siis me lepime tagajärgedega, laseme kindlustusel maksta varakahjud, ravikindlustusel tervisekahjud, matame hukkunud ja läheme eluga edasi. Kuni järgmise “õnnetuseni”.
Ohutu süsteemi põhimõtete kohaselt on tegemist avariidega, ehk süsteemi vigadega, mis on viinud mittesoovitavate tagajärgedeni. See tähendab, et järgmiste avariide ja nendega kaasnevate tragöödiate ärahoidmiseks tuleb süsteemist viga leida ja parandada. Me ei räägi siin süüdlase otsimisest ja karistamisest (millega täna Politsei ja kindlustused nagunii tegelevad), vaid vea otsimisest ja kõrvaldamisest.
Sõnadel on jõud. Räägime avariidest, tegeleme põhjustega ja võtame vastutuse.
Samal teemal kirjutab NYT
http://www.nytimes.com/2016/05/23/science/its-no-accident-advocates-want-to-speak-of-car-crashes-instead.html
Mitmed riigid kasutavad sõna “collision” sõna “accident” asemel. Meie keeles, aga ei ole head väljendit. “Avarii” viitaks nagu mitte toimimisele, kuigi ÕS ei soovita sellises tähenduses, aga näited seal juures on just seda laadi. Üks võimalik variant oleks “kokkupõrge”.
Või peaks tegema sõnause!
Kokkupõrge nagu sobiks sündmuse iseloomustamiseks, aga jällegi on justkui tegemist õnnetu juhusega, mis on kõrgemalt poolt ette määratud. Avarii mõte ongi selles, et süsteem ei toimi. Kusagil süsteemis on nõrk koht. Ju siis midagi ei toimi nii, nagu peaks. Inimesed, sõidukid või tee?