Eelmisel aastal 2016 ehitati Adavere mõisaparki läbivale Tallinn-Tartu maantee lõigule jalakäijate tunnel, mida kohalikud ootasid juba aastakümneid. Elukohad on ühelpool maanteed, kool, töökohad ja kauplused teisel pool. Aastal 2001 oli mul võimalus koostada samale lõigule taastusremondi projekti, kus tegin ettepaneku Adaverre rajada tunnel või vähemalt eraldussaarega turvaline ülekäigukoht. Tollane Maanteeamet ei nõustunud maanteel liiklejaid kuidagi ahistama. Aeg on edasi läinud ja mitte väga ammu piirati Adavere lõigul kiirust 50km/h, et säästa jalakäijaid. Nüüd, kui ehitati tunnel, tõsteti maanteel liiklejate huvides piirkiirus uuesti 70km/h peale. Kõik peaks justkui rahul olema?
Maanteeameti kommunikatsioonibüroo ilmutas ka eelmise aasta objektidest ülevaatliku video, kus on sõna antud erinevatele osapooltele, välja arvatud projekteerija ja liiklusohutuse audiitor. Videos ütleb Maanteeameti projektijuht Rao Jürison, et tööde eesmärk oli ohutuse suurendamine. Eesmärk on õige, kuid eesmärgi saavutamist tuleb ka kontrollida. Põltsamaa infoportaalis avaldati Inseneribüroo Stratum koostatud teelõigu avamiseelne liiklusohtuse auditi aruanne. Aruandes on tähelepanu juhitud olulistele puudustele, kolme riski on hinnatud suureks. Paraku ei ole aruandes selgitatud, mida erinevad riskitasemed tähendavad. Tuletame meelde, et nullvisiooni eesmärk on välistada rasked vigastused ja surmad.
Siinkohal ei soovi analüüsida konkreetse auditi sisu ja kvaliteti. Pigem on küsimus, mida Maanteeamet auditis välja toodud riskide ja pakutud ettepanekutega peale hakkab? Kuivõrd audit on tehtud sügisel enne objekti avamist liiklusele, pidanuks sellele järgnema otsused teelõigu ohutuse parandamiseks enne objekti heakskiitmist. Audit on avalikustatud mitu kuud hiljem, siis võib sellest järeldada vaid üht – auditi ettepanekuid ei ole arvestatud.
Peamine murekoht on hoolimata rajatud tunnelist jalakäijate liikumine üle maantee tanklasse ja kauplusesse. Nagu auditist näha, liiguvad inimesed harjumuspärast rada pidi ega kasuta tee ületamiseks pisut eemale ehitatud ülekäigukohta (mitte rada), kus eesõigus on autodel.
Igal juhul on sellest auditist näha auditeerimise vajalikkus. Meie projektidel on head ja õiged eesmärgid parandada ohutust, aga audit näitab, et välja võib kukkuda risti vastupidi. Lahendused ignoreerivad teekasutajat, soovijooni. Ka audiitori pakutud lahendused ei pruugi olla õiged.
Nagu teame on Eestis liiklusohutuse auditid kohustuslikud ainult nn Euroopa teedel. Direktiivist tulenevad kohustused ongi ülevõetud võimalikult lihtsakoeliselt. Liiklusohutuse auditeerimise määrus on oluliste puudustega, millele oleme varem tähelepanu juhtinud. Meil puudub auditite register, puudub selgus, milliseid riske on auditid välja toonud, kas ja kuidas neid on leevendatud, kas on saavutatud eeldatav ohutustase? Lõpuks puudub vastutusselgus.
Selleks, et auditid hakkaks mõju avaldama, tuleb kogu protsess teha avalikuks. Auditid koos eriarvamuste aruande ja otsustega peavad olema avalikud.
Võtame vastutuse, siis saavad ka teed ohutuks.