Valimised tõid muidu roheliseks pürgiva pealinna tänavatele hulganisti sotsiaaldemokraatlikku punast värvi nn “ajutiste lahendustega”. Juhtuski nii, et Keskerakonna ainuvõim sai selleks korraks otsa, linnavalitsusse sai pisut värsket verd. Talvega aga haihtus suur osa punasest värvist niinimetatud rattaradadelt rohealadele ja kanalisatsiooni.
Ametnikud on kahvlis, ei tea mida teha, kas nõuda garantiikorras uuesti värvimist või loobuda? Värvi eest on ju makstud ja kui värvi näha ei ole, siis peaks raha tagasi küsima? Kui see pidi aga olema ajutine lahendus, siis on ju kõik hästi?
Alustuseks tuleb üle korrata, et värv ei ole mitte infrastruktuur vaid viimistlus- ja kaitsematerjal. Värvitakse maju, et nad oleks ilusad ja ilmastiku eest kaitstud. Teraskonstruktsioone värvitakse, et nad ei roostetaks. Teedele värvitakse markeeringuid, mis on liikluskorraldusvahendid. Need on liiklusseadusega reglementeeritud ja nende vajadus tuleb sellest, et tänavatel liiguvad mootorsõidukid ning nende liikumist on vaja korraldada, sest juhtidel on keeruline omavahel kommunikeeruda, et teineteise kavatsustest aru saada. Enne autode tulekut ei olnud vajadust liikluskorraldusvahendite järele. Autode eemaldamisel tänavaruumist kaob jällegi vajadus.
Värvi võib tee pinnal kasutada, kui seda tehakse läbimõeldult ja ühetaoliselt, eelistatult nii, et sellel on liiklusseadusega antud ka selge tähendus. Täna võime näha värvide väga suvalist kasutust.
Kõige suurem eksimus rattaradade ja -teede värvimisel on see, kui värvi kasutatakse lausaliselt üle konfliktalade, nagu seda Tallinnas on tehtud. Arenenud rattarikastes riikides (mis on ühtlasi ka ohutuima liiklusega) on värvi kasutamisel kaks erinevat lähenemist.
Hollandis on rattateed ja rajad punase pigmenteeritud asfaldiga, kuid ristmikel ja ristetel värv ei jätku. Värv ehk pigmenteeritud asfalt võib jätkuda mahasõitudel, sest ristuval liiklusel on siin teeandmise kohustus. Taanis ja Rootsis kasutatakse sinist või rohelist värvi ainult suurematel ristmikel, kus markeeritakse rattaraja kulgemine. Rattateede ja -radade üleüldist värvimist ei praktiseerita ja värvilist asfalti kohtab harva. Eelistatult kasutatakse hoopis jalakäijate aladel erivärvilisi sillutiskive, mis selgelt rattatee hallist asfaldist eristuvad.
Paraku teistes riikides võib jällegi kohata suvalist tõmblemist, isegi Soomes on hakatud värviga liialdama.
Kui värviline rattarada on pidev, siis tekib ratturile ohtlik eksiarvamus, et tal on eesõigus. Tekib tunneli efekt, mille all kannatavad ka kiiresti liikuvad autojuhid, sest ainus asi, mis teedel ja tänavatel on pidev, on teadagi sõidutee must asfalt. Samas kõik teised peavad leppima “rahustavate” äärekivide ja torupiirete virrvarriga. Selles mõttes võiks pidada Taani ja Rootsi lähenemist paremaks, sest värvi kasutamine ainult konfliktalas mõjutab kõikide liiklejate tähelepanu. Paraku on selle lähenemise puuduseks värvi kulumine, naastrehvid kulutavad nii värvi kui plastiku poole talvega. Ainult ristmiku alal värvilise asfaldi kasutamine on aga tehniliselt väga keerukas ja oht on, et ka see asfalt ei jää püsima. Lihtsam oleks siis terve ristmik katta teist värvi asfaldiga (või muu materjaliga), mitte ainult kindlad rajad. Samuti võiks ristmikku katta hoopis kivisillutisega, kus on võimalik kasutada erinevat värvi kive, millega teha püsimarkeeringud. Muidugi on selline konstruktsioon kallis ja otstarbekas ainult põhjalikult läbimõeldud permanentse lahenduse korral.
Hollandi stiil on välja kujunenud aja jooksul, sest tänavatel kasutati vanasti peamiselt punaseid klinkersillutiskive. Kui sõiduteedele hakkas tulema asfalt, siis sillutiskivid jäid rattateedele ja kohalikele tänavatele. Asfaldi eeliseks on tasasus, mis meeldib ka ratturitele, nii võeti kasutusele rattateedel pigmenteeritud punane asfalt. Kuigi pigment lisab asfaldile ka pisut hinda, on tegemist siiski püsiva värvusega ehk puudub vajadus pidevalt teekatet üle värvida. Asfalt on ikkagi odavam kui kivisillutis. Teekattemärgiseid paraku tuleb nagunii pidevalt uuendada, värvi 1-2 aasta tagant, plastikut 3..5 aasta tagant. See on tohutu keskkonnasaaste. Ainuüksi Tallinnas uuendatakse teekattemärgiseid aastas kuni 50000m2 ulatuses ja see maksab pisut alla miljoni euro! Tartu linn on aga edukalt katsetanud pigmenteeritud asfaldiga.
Suur maalritöö rattaradade lausalisel kärtspunaseks värvimisel oli halb mõte ja sellest tuleks lõplikult loobuda. Kuna paljuski eelmisel aastal värvitud “ajutised” rajad olid ka valesti lahendatud, siis nende garantii korras üle värvimine oleks juba kuritegelik. Ei saa nõustuda ka arvamusega, et lausaline värvimine on hea, sest ka jalakäijad oskavad rattarajalt eemale hoida. Praktika näitab, et jalakäijad on samamoodi inimesed, nagu ka autojuhid. Kui midagi on ikka valesti, siis seda ignoreeritakse. Vales kohas ja valesti tehtud rattarada ei muutu õigeks ega ohutuks, kui see punaseks värvida. Jalakäijate ja ratturite segregeerimisest kirjutan rohkem järgmises postituses.
Ajutiselt püsiv, püsivalt ajutine
Alustame sellest, et iga uue tee ehitamise (seda uus rajatav rattatee või rada on) aluseks peab olema projekt, mis kooskõlastatakse, kaasatakse huvigrupid ja avalikkus ning et lahendus saaks kindlasti ohutu, siis viiakse läbi ka sõltumatu liiklusohutuse audit. Valimiskampaania korras “ajutine” liikluse ümberkorraldamine “püsiva” värviga peaks olema seadusega välistatud. Nagu tänu ajakirjandusele oleme teada saanud, olid linnal olemas isegi linna palgaliste spetsialistide joonistatud skeemid, kuid idamaade targad otsustasid, et rattarada sõiduraja ja bussiraja vahel käib kah.
Ajutistel asjadel on kalduvus olla kõige püsivam. Minu kõige esimene projekt pärast tehnikumi oli 1989 aastal Lubja ja Laagna (tollal Oktoobri) teede ajutine (võimaldas mitmeid norme eirata) ühendustee, mis on kasutusel tänaseni. Kommunistlik partei pidi olema igavene, õnneks ei olnud. Igavesed ei ole Putin ega Kõlvart, kuid suhteliselt lühikese aja jooksul palju jama suudab korda saata iga isevalitseja.
Koroona ajal tegid samas paljud linnad maailmas teistsuguseid ümberkorraldusi, kus sõiduteedele loodi popup jalgrattarajad, et võimaldada pandeemia tingimustes inimestel liikuda ilma nakatamisohuta, keskkonnasõbralikult ning samas katsetada muudatuste mõju, enne kui need muuta lõplikeks. Sealjuures kasutati füüsilist eraldust piirete, pollarite jms moel, mitte värvi. Kui värv juhtumisi peaks nakkuma ja lahendus ei tööta, siis on nuhtlus seda eemaldada, aga piirdeid saab taaskasutada teises kohas.
Teeme valimised ja rattateed ohutuks. Värv on erakonna tunnus, mitte infrastruktuur. Ei sõjale! Ei värvile!
Päisepilt: Eesti 200 FB