Ben Hamilton-Baillie artikkel ajakirjas Journal of Urban Technology annab ülevaate, kuidas on võimalik tänapäeval harjumuspäraseks saanud liiklusohutusvõtteid vältides ja eri liikumisviise mitte eraldades saavutada turvalisem ja hubasem linnakeskkond.
Meile tuttavad liiklust ohutustavad elemendid tänavatel on näiteks postid, piirded, plangud, valgusfoorid jmt. Need peaksid tegema liiklemise turvalisemaks, sest rasked autod ja lihtsasti haavatavad jalakäijad on eraldatud. Paraku teame, et liiklusõnnetusi pole õnnestunud kõikide füüsiliste takistuste abil ära hoida.
Mis siis aitab õnnetusi ära hoida?
Üldine tendents on tänapäeval luua liiklemiseks keskkond, mis on etteaimatav ja üheseltmõistetav. Turvalisem on aga liigelda keskkonnas, mis on etteaimamatu ja ebamäärane, sest keskkond, kus muutujaid on palju, teeb ettevaatlikuks ja tähelepanelikuks. Seda kinnitab ka Eestis toimunud liiklusõnnetuste statistika – kõige rohkem toimub õnnetusi just selge või pilvise ilmaga, mil nähtavus on kõige parem ja autojuhid tunnevad end kõige kindlamalt (ERR, 2018).
Hamilton-Baillie (2004) võrdleb kahte sarnase situatsiooniga tänavalõiku Inglismaal ja Hollandis. Mõlemal juhul on sõidutee ääres sarnase suurusega kool.
Inglismaal on tegu tüüpilise äärelinna kooliga, mida kaitstakse sõidutee eest kõrgete piiretega. Sõidutee on samasugune, nagu kõik teised omataolised. On vaid hoiatussilt „School Ahead“ (eesti keeles võiks sellel sildil olla näiteks „Tähelepanu! Kool!“), kuid miski muu sõiduteel ei anna autojuhile märku, et tuleks olla tähelepanelikum. Kõrge liiklusohvrite arv paneb haridusasutuse ja liikluskorraldaja vaid rohkem tõkkeid paigaldama ja liikluskorraldajaid (patrulle) palkama, kes, olles pealaest pahkluudeni kollases helkurvestis, lapsi turvaliselt üle tee aitavad.
Seevastu Hollandis jätkub kooli territooriumilt tulev kõnnitee sujuvalt teisel pool sõiduteed asuvale mänguväljakule. Lapsi julgustatakse teed ületama. Laste ega autojuhtide suunamiseks pole kasutuses piirdeid, liiklusmärke ega valgusfoore. Sellest hoolimata saab iga autojuht koolile lähenedes aru, et iga kell võivad teele ilmuda hajevil lapsed. See paneb autojuhi aeglustama ja sõitma sellise hoolikusega, mida ükski liiklusmärk ega kiiruspiirang tegema ei sunni.
Keskkond peaks panema liikleja vastutama
Ka linnades on kohti, mis peavad olema antud täielikult mootorsõidukitele, sest meie elukorraldus nõuab seda. Aga ei tohi ära unustada, et on palju kohti, kus mootorsõidukid jagavad tänavaruumi teiste liikumisviisidega. On väga suur vahe, kas planeerida, kujundada, projekteerida tänavat ainult mootorsõidukitele, ainult jalakäijatele või mõlemale korraga.
Hollandlase Hans Mondermani lähenemist tutvustades toob Hamilton-Baillie välja, et tänavat mõlemale korraga planeerides ei tohiks eeldada, et liikleja on rumal või idioot. Sellest eeldusest annavad tänapäeval aimu sildid autojuhtidele, mis kesklinnas hoiatavad jalakäijate ja maapiirkonnas lehmakarja eest. Monderman on selgitanud seda nii: „Kunagi ei tohi autojuhte kohelda nagu idioote! Lapsi rumalatena koheldes õhutame neid aina enam rumalusi tegema. Rumalad autojuhid aga tapavad inimesi!“ Kujundades liikluskeskkonna eeldusel, et autojuht on rumal, on tulemuseks rohkem õnnetusi, sest autojuhilt võetakse vastutus ja võimalus suhestuda ümbrusega.
Ben Hamilton-Baillie (2004). Urban Design: Why Don’t We Do It in the Road? Modifying Traffic Behavior through Legible Urban Design. Journal of Urban Technology, 11:1, p 43-62.
ERR (2018). Enim liiklusõnnetusi juhtub selge ilmaga. Autor: Merilin Pärli. 31.08.2018. (viimati vaadatud: 03.02.2018)