Printsiibid

Arusaamine liiklusohutuse mõjuritest on aja jooksul muutunud ja arenenud koos uute teadmistega. See on fakt, et inimesed teevad vigu, ei täida alati kokkulepitud reegleid, kuid veegi olulisem, inimesed on haavatavad. On oluline, et varjatud vead või lüngad transpordisüsteemis hoitakse ära et vältida avariide soodustamist. Kestliku ohutuse visiooni kohaselt tuleb soovimatute tõsiste vigade ärahoidmiseks keskkond ja liiklemine kohandada sellisele tasemele, millega enamus liiklejaid toime tulevad.

Viis kestliku ohutuse printsiipi on sõnastatud Hollandlaste poolt.

1. Teede funktsionaalsus

Inimeste ja kaupade liikumisel on erinevad eesmärgid, sihtkohad, vahemaad ning kasutatakse erinevaid liikumisviise. Teedevõrgu ohutuse esmane printsiip on tee funktsioon ja selle vastav kasutus.  Kestliku ohutu tee funktsioone on kolm: voog, jaotus, juurdepääs. Ohutuse tagamiseks peab igal teel olema vaid ühele funktsioonile vastav kasutus.

Joonisel on esitatud vasakul pool tavapärane arusaam teede hierarhiast ning sellise käsitluse võime leida ka näiteks Eesti standardist Linnatänavad. Selle mõnevõrra vananenud arusaama kohaselt on aktsepteeritav, et erinevad teed võivad teenindada nii läbivat liiklust, kui ka vahetut juurdepääsu. Erinevus on vaid nende funktsioonide vahekorras. Kestliku ohutu tee printsiip näeb ette monofunktsionaalsuse, sest läbival liiklusel ja juurdepääsul on erinevad huvid ja iseloom. Voogu ja juurdepääsu teenindavate teede vahele jäävad jaotusteed, mille ülesanne on ühendada juurdepääsud magistraalidega.

Lihtsalt seletades ei ole aktsepteeritav, et elutänaval esineb läbivat liiklust, ning samamoodi ei ole aktsepteeritav, et läbivat voogu teenindaval teel on mõni juurdepääs. Selline olukord tähendaks ohtlikku konflikti, avariiriski.

Siinkohal on oluline märkida, et voogu teenindav tee ei pea tähendama kiirteed ega tohutu laia asfaldivälja. Funktsionaalset hierarhiat saab ja tuleb rakendada ka teistele liikumisviisidele. Näiteks on hakatud rattarikkas Taanis ja Hollandis arendama jalgrattamagistraale.

2. Kiiruse, massi ja liikumissuuna homogeensus

Teine printsiip on homogeensus või ka võrdsus. Kuna liikluses on väga erinevaid liiklejaid ja liiklusvahendeid, mis liiguvad erinevate kiirustega erinevates suundades, tuleb maksimaalselt eristada ja lahutada erinev liiklus või ühtlustada nende kineetilist energiat eelkõige keskmistel ja suurtel kiirustel. Jalakäija ja auto konfliktis on alati kaotajaks pooleks jalakäija. Sõiduauto ja veoki konfliktis on suure tõenäosusega “kaotajaks” sõiduauto. Vaid kiiruste vähendamine aitab neid konflikte leevendada. Eraldusribata maanteel on kokkupõrge vastu tuleva sõidukiga halvim, mida võime ette näha. Vastassuunaliste liiklusvoogude eraldamine on see, mis teeb eraldusribaga 4-rajalise maantee liiklejatele meelepäraseks. Ohutuks teeb maantee ka 2+1 kontseptsioon, kuigi möödapääsuvõimalust tuleb sel juhul kauem oodata.

3. Keskkonna ja liiklejate käitumise ettearvatavus

Mida ettearvatavam on liikluskeskkond ja teiste liiklejate käitumine, seda suurem on ohutus. Liikluskeskkond peab olema lihtsasti arusaadav ja võimalikult “standardne”, üllatustevaba. Liikluskeskkonnas tuleb püüda sarnaste lahenduste poole. Liiklejate valikuvõimalused peavad olema minimeeritud, et lihtsustada otsustamist.

4. Keskkonna ja liiklejate järeleandlikkus

Kuna inimesed on ekslikud ja avariisid ei ole võimalik lõplikult välistada, siis peab liikluskkeskkond olema järeleandlik, andestav. Järeleandlikud peavad olema ka liiklejad, oma õiguse taganõudmine ja eksinud kaasliiklejate “paikapanemine” ei aita parandada ohutust. Liiklusraev on ohtlik.

5. Liiklejate teadlikkus ja teadvus

Liiklejad on informeeritud, koolitatud ning nende võimet liigelda (täita liiklemisülesannet) peab olema võimalik igal ajal kontrollida ja hinnata.

Vaata ka:

http://www.sustainablesafety.nl/