Mullu tõstatasime probleemi seoses Saue rongijaama Park&Ride jalgratta- ja autoparkla ohtlikkusega. Saatsime ohtliku ehitise teatise ametkondadele ja saime vastused, mis meid ei rahuldanud. Probleemi lahendamine jaanalinnu meetodil ei ole midagi uut.
Kuidas selle ohtlikkusega siis tegelikult lood on? Võtsin nõuks veeta 15 juuni hommikupoolik kaamera ja kohvitermosega jalgrattatee äärsel pingil. Juhani tuli ka kampa ja kaks tundi hommikupäikeses diskreetselt Eesti riigi asjaajamisi arutades kulus kiiresti.
Seire kinnitas varasemaid ootusi, et mitte öelda hirme:
- Ca 80% inimestest ignoreerib mahamärgitud ülekäiguradasid ja liigub sirgjooneliselt lühimat teed pidi sõltumata sellest, kas ollakse rongile minemas või rongilt tulemas, olgu siis jalgsi, rattaga või autoga.
- Ca 20% rongile minejatest jõuab viimasel minutil ning ületab tänavat kiirustades ja ka joostes või isegi rattaga sõites. Üks ema koos lapsega sõitis rongile jalgrattaga sundides ka last perroonil ratta seljas rongi püüdma.
- Lubatud kiirusega 30kmh liigub mõni üksik sõiduk, valdavalt läbitakse teelõiku kurve lõigates.
Kas me nägime ka reaalset ohusituatsiooni? Kahel korral oli tegemist situatsiooniga, mida ohutuse keeles nimetatakse “near miss”. Jalakäija jooksis parempööret sooritava bussi eest läbi.
Kuivõrd kooliaasta oli juba lõppenud, siis lapsi oli liikumas vähe. Kui aga täiskasvanud käituvad irratsionaalselt ratsionaalselt (loogiliselt aga ohtlikult), mida siis oodata lastest?
Kordame veelkord üle: ohtlik ei ole mitte parkla iseenesest, vaid see, kuidas ja kuhu parkla paigutatud on. Me ei ole eksinud oma hinnangutes. Skeem on ohtlik ja tagajärjed on ainult aja küsimus.
Video kvaliteet. Päike.