Õnne puudulikkuse kriis

Taaskord oleme sealmaal, et tegutsemise ajendiks on kurb statistika, mitte visioon ja läbimõeldud tegevuskava. Päevaleht kirjutab, et “õnn on pöördunud” – 2018 on liikluses kurvameelse statistikaga.

Liiklus ei ole õnnemäng. Avarii ei ole lotovõit. Kuigi paljuski mängib rolli juhus, on eeltingimused süsteemselt planeeritud, projekteeritud ja ehitatud selliselt, et avarii saaks tekkida. Inimese loodud on autod, telefonid ja tänavad. Kahjuks on need kõik loodud inimese puudusi puudulikult arvestades või sootuks ignoreerides, ehk puudulike inimeste poolt. Autod ehitatakse ebaproportsionaalselt kiireteks ja võimsateks mängides andrenaliinijanuga. Nutitelefon võtab selle kasutajalt nuti. Tänavad on katsepolügonid. Ennetavaks tegevuseks ei jätku kunagi piisavalt aega, raha, ega mõistust.

Mis oleks, kui hakkaksime hindama ohutust kvaliteedikriteeriumina? Fakt on see, et avariid toimuvad ka värskelt ehitatud teedel ja tänavatel. Mõnedel rohkem, mõnedel vähem. Saaksime teada, milliste inseneride ja büroode looming on ohutu või ohtlik. Teeprojektide õnnelikkuse indeks? Mida “õnnelikumad” projektireferentsid, seda rohkem kvaliteedipunkte saad projekteerimise hankel. Teisalt ei sõltu projekti õnnelikkus ainult insenerkonsultandist.

Näiteks oleks praegu veel võimalus jätta pooleli Veskitammi ristmiku ehitus, mis õnne ei luba. Paraku ruulivad vallavalitsuse autoinimeste kinnisideed ja ohtliku ristmiku ning raudtee ülesõidu ehitamist ei väära miski. Maanteeamet ja Tehnilise Järelevalve Amet andsid alla.

Valdkonna eest vastutav minister Simson märkis ära olukorra lahendusena ka ohutud teed. Aga mida see tähendab, mis on selle sisu? Loeme laipu ja siis saame teada, et on ebaõnnelik tee ja midagi peab muutma? Kuidas me saame ohutud teed enne laipu? Kuidas välistada ignorantsi?

Avarii ei ole õnnetus. Õnnetus on see, kui otsustajad ei mõista seda.

Teeme teed ohutuks. Võtame vastutuse.