Impulsiivsus liikuses ja mida planeerijad sellest teadma peavadLugemisaeg 4 min

Vikerraadios rääkis Tartu ülikooli psühhobioloogia professor Jaanus Harro inimeste impulsiivsusest liikluses ning võimalustest inimestele oma impulsiivsust kui probleemi teadvustada. Nimelt on tegemist individuaalse, kuid loomuliku omadusega.

Inimeste käitumine liikluses on erinev. Mõni on ergas ja äkiline, teine jälle rahulikum, mõni päris “möku”. Nooremad on äkilisemad, kui vanad. Nagu elus ikka. Liikluses on impulsiivne käitumine seotud mitmete riskiteguritega, mis loovad ohtlikke olukordi ja põhjustavad reaalseid avariisid või tarbetuid konflikte:

  • juhi viimase hetke otsus teha äkkmanööver tanklasse või supermarketisse, sest kellelegi meenus, et hädasti on vaja.
  • jalakäija astumine ootamatult sõiduteele, et joosta bussile.
  • kaasliiklejale viipekeeles sõnumite edastamine või pesapalli kurikaga äsamine, sest ta ei näinud egot lähenemas. Liiklusraevu uudiseid on viimasel ajal kuidagi paljuvõitu.

Kuigi impulsiivsus on individuaalne ja selle vältimine mõningal määral õpitav, on tegemist inimese nõrkusega, suutmatusega igas olukorras käituda adekvaatselt. Psühholoogid õpetavad impulsiivsuse maandamiseks lihtsat meetodit, mida selgitatakse valgusfooriga. Mitte ainult liikluses.

Professor Harro koos oma kolleegide ja autokoolidega on läbi viinud uurimuse, kus valimile autokooli õpilastele anti täiendavalt spetsiaalne impulsiivse käitumise vältimise koolitus. Hilisem seire on näidanud, et need õpilased, kes olid saanud täiendava koolituse, on liikluses vähem osalenud avariides, samuti on neil ka vähem registreeritud eeskirjade rikkumisi. Paraku ei ole selline koolitus jätkuvalt kohustuslik, samuti ei ole koolituse efekt absoluutne, ehk teatud olukorras võib inimene ikkagi impulsiivselt rumalusi teha. Ja ka järsult seisma jäämine on ohtlik manööver.

Planeerija õppetund

Kuna inimeste ebatäiuslikkus on meile teada, siis nullvisiooni kohaselt peaksime oskama seda ka liikluskeskkonna kavandamisel arvesse võtta. Liikluskeskkond lihtsalt peab olema inimvõimetele vastav.

Ma tean, et on lugejaid, kelle impulsiivne reaktsioon selle koha peal on, et ega kõiki ei saa vati sisse toppida. Ei saa ega peagi. Suhteliselt lihtsate ja loogiliste planeerimisvõtetega saab välistada impulsiivse reaktiivse käitumise seal, kus see tooks kaasa rasked tagajärjed. Kui keegi otsustab kiirusel 30km/h teha äkilise pöörde, siis see tõenäoliselt ei too kaasa raskeid tagajärgi. Kui aga seda tehakse maantee kiirustel, siis on olukord teine. Seega põhiline on välistada võimalus impulsiivseks manöövriks suurel kiirusel.

Autokooli õpilane küsib õppesõitu tehes juhendajalt: “kas maanteel on suurel kiirusel võimalik äkkpööret teha?”

Juhendaja vastab; “on küll, aga ainult üks kord elus”.

Sellest tuleneb ka ohutu tee projekteerimise esimene printsiip: teedevõrk peab olema hierarhiline, kus on teineteisest eraldatud kolm funktsiooni – voog, jaotus ja juurdepääs. Rootsis ja mujalgi, kus Nullvisiooni strateegia on kõikjalt läbipõimunud on näiteks loobutud tanklate planeerimisest vahetult suurte maanteede äärde. Sellel on mitmeid loogilisi ja kestlikke põhjendusi:

  • Suure liiklusega põhimaanteedel on ristmikud ainult teiste maanteedega, mis võivad olla kas põhimaanteed või tugimaanteed. See lihtsustab orienteerumist ning minimeerib konflikte.
  • Kuna tanklaid haldavad erinevad erafirmad – tanklaketid – siis ei oleks nagunii võimalik igale tanklaketile tagada maanteedelt eraldi juurdepääse. Võrdsete konkurentsitingimuste tagamiseks on parem tanklad planeerida kobaratena väiksemate teede äärde, kus kiirused on väiksemad ja üldine liikluskoormus ka väiksem.
  • Tanklates on tavaliselt ka kauplused ja söögikohad, mis konkureerivad kauplustega asulates. Kuna maanteel võib olla suurem käive, siis tagajärjeks on asulates olevate poodide kiratsemine ja sulgemine. Kohalikud inimesed on sunnitud seetõttu liikuma pikemaid vahemaid, et osta igapäevast toidupoolist. Inimesed, kes ei ole erinevatel põhjustel võimelised autoga liikuma, võivad seetõttu ligipääsust esmastele teenustele üldse ilma jääda või peavad riskima eluga, et jõuda maantee äärsesse tanklapoodi.
  • Maantee ääres on müra, mis teeb teenuste tarbimise maantee ääres ebameeldivaks ja ebatervislikuks.
  • Tanklates ja kauplustes on vaja tööjõudu, kuid maanteel inimesed ei ela.
  • Kui tanklad koos kaupluste ja restoranidega planeerida maanteelt eemale asulate juurde, siis on tagatud tööjõu olemasolu, võrdsed konkurentsitingimused teiste äridega ning turvaline juurdepääs.

Liberaalse planeerimispraktikaga Eestis on kaupmeestel suhteliselt lihtne oma primitiivseid, inimeste madalatele instinktidele ülesehitatud planeeringuid läbi suruda. Nii on meil on võimalik täiskiiruselt impulsiivselt osta kõike burgeritest traktoriteni. Nende planeeringuliste otsuste kahjude kokkuarvestamine võiks olla mõnele tudengile hea uurimisteema.

Ärimeeste seisukohalt oleks justkui kõik loogiline, aga nad unustavad ühe olulise asja: parim klient on õnnelik klient, kes jõuab kauplusesse elusalt ja ka pärast kaupluse külastust on jätkuvalt elus ning seega võib ta homme jälle kauplusesse raha jätta. Kaupmeeste äriplaanides on teadaolevalt eesmärk maksimeerida nähtavust ning potentsiaali paigutades kaubanduskeskusi suurte teede linnast väljuvale suunale ning eelistatud sissesõit kaupluse peaukse ette.

Eelnev ei tähenda justkui tuleks kõik äritegevus planeerida suurtest teedest kaugele nii, et nad üldse nähtavad ei ole. Kavalus seisneb selles, et mahasõit maanteelt peab toimuma pärast impulsi tekitajat ning ristmike ja väiksemate teede kaudu.

Kahjuks ei ole sellised elementaarsed ohutusprintsiibid kuidagi seaduste ega isegi normidega mitte reguleeritud. Sedavõrd detailne reguleerimine ei olegi vajalik. Planeerimiseaduse üldine põhimõte on kestlikkuse tagamine, mille hulka tuleb lugeda ka ohutus. Piisaks talupoja loogika rakendamisest (mõistlikkuse printsiip) ja liiklusele avalduva mõju hindamisest, millega tuua välja planeeringu riskid. Planeeringu kehtestaja (omavalitsus) peab põhjalikult kaaluma planeeringu mõjusid ja tagama ohutuse. Vähemalt selline nõue peab seaduses selgelt kirjas olema, täna on tegemist pigem üldise põhimõttega, konkreetselt liiklusohutusele avalduva mõju hindamist planeeringutelt nõutud ei ole. Samas on mitmeid Riigikohtu otsuseid, mis kinnitavad omavalitsuse kohustust kaaluda kõiki aspekte avalikust huvist lähtuvalt.

Kaupmeestel soovitan ma kaasata oma arendusplaanidesse (liiklus)ohutuse eksperdid. Ohutud plaanid saavad ka ametkondades heakskiidu kiiremini.

Kõigile liiklejatele soovitan aga vältida liikluses impulsiivset reaktiivset käitumist, mõelge oma teekond enne teele asumist läbi, ignoreerige agressiivseid maanteele tikkuvaid kaupmehi ja külastage parem maanteelt eemale jäävaid rahulikke külapoode ja restorane. Sellega annate oma osa regionaalpoliitikasse, toetate tädi Maalit ja avastate palju ilusat.

Võta aega, mõtle, siis tegutse ohutult.

Leave a Reply